Vallast tuli kiri. Aimasin halba. Ja nii ongi: mu talu nimi ei kõlba enam, ei vasta kohanimeseaduse nõuetele. Kenas viisakas kirjas teatavad vallavanem ja maakorraldaja, et seni nimetavas käändes olevate maaüksuste nimed pannakse ainsuse omastavasse. Samuti muudetakse need nimed, milles kasutati seni numbreid ja tähti.
Minu talu nimi on nimetavas käändes ja kannab ka numbrit ning järelikult on see saja tuhande töötuga Eestis äkki suur probleem, mis ametnikel tuleb kiiresti lahendada. Tunnistan: mu talu nimi on tõesti kohmakas, aga mingi probleem see nüüd küll ei ole. Ükski kiri ega maksuteade pole 15 aasta jooksul selle pärast mul kätte saamata jäänud.
Aga ega lihtne maksumaksjast taluomanik ametnike ja nende peente seaduste vastu saa. Vaat see ajabki kopsu üle maksa. Nagu mul isegi vähe tegemist oleks: maamess vajab kajastamist, mõne päeva pärast algavad heakorratalgud, kodus sai kasvuhoonesse muld ära veetud ja vaja juba üht-teist mulda pista, pesuhunnik on triikimata, aknad pesemata. Ja nüüd veel see talu nimi kah!
Õnneks töötavad vallas inimesed, mitte pelgalt ametnikud, vähemalt asjaajamine on lihtne. Valla töötajad pakkusid mulle isegi talu nime, Toominga. Ilus nimi, kuid kahjuks ei sobi: mul on küll lauda taga üks toomingas, aga see on igavene igerik, kui ise lähiajal ümber ei kuku, tuleb saega kallale minna.
Pakkusin ise välja ainsuse omastavas nime. Usun, et see läheb läbi ning mu vanaisa, talu rajaja, ei hakka mind kummitamas käima.
Aga olgu, olen siin oma murest juba küllalt jahvatanud. Nüüd asja juurde – kõige enam ärritab mind see, et nii mina kui ka teised vale nimega talu omanikud ning tohutult palju ametnikke üle Eesti peavad nüüd tegelema asjaga, mis pole põletav probleem. Maanõunikuga rääkides kuulsin, et meie pooleteise tuhande elanikuga vallas tuleb nüüd muuta 700 (!) maaüksuse nimi.
Ärritununa muutun väiklaseks ja nüüd nõuan, et ära muudetaks ka meie pealinna nimi, sest Tallinn on nimetavas käändes. Ja muidugi tuleb Piirissaar lubada jälle Piirissaareks. Kui siit veel edasi minna, siis ei vasta meie seadustele näiteks Pariis, Berliin ning – tule taevas appi – isegi Brüssel.
Kõige rohkem on mul kahju sellest, et elan riigis, kus seaduste väljamõtlejatel pole muud mõistlikku teha kui kulutada maksumaksjate ja valla töötajate aega nimetava käände omastava vastu vahetamiseks.
Mõistan, et meie seaduste tegijad peavad oma olemasolu õigustama. Aga mis küll keelab neil oma palka mõistlikult välja teenida? Miks meil ei ole näiteks seadust, et esimese klassi lapse suurust koera ei tohi linnas pidada, või kui selline volask siiski tohib linnas elada, siis peab omanik koeraga koolitusel käima.
Või seadust, et kuni pole jõukust jalgrattateid ehitada, võib laia kõnnitee ühes servas sõita ka jalgrattur. Miks ei ole seadust, et pankrotimeistrid vastutavad ise oma tegude eest, mitte ei pühi luhtunud äri lõpetuseks käsi puhtaks riigile jäänud maksmata maksudest ja oma töötajatele võlgu jäänud palkadest.
Kui sellised seadused oleksid olemas, tunneksin lõpuks ometi, et riik on inimeste jaoks, mitte vastupidi. Ehk neelaksin siis vanaisa talu nime muutmisegi veidi kergemalt alla.