Löögirühm koguneb paar korda kuus

Vilja Kohler
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Penelope Piibu üks paljudest töödest, niplis­­pitsist liblikas.
Penelope Piibu üks paljudest töödest, niplis­­pitsist liblikas. Foto: Margus Ansu

Löök, nõel, löök, kostab naisi täis ruumist. Siin pole siiski kogunenud kaklusklubi, vaid niplispitsi lahke ja sõbraliku olekuga tegijad. «Risti ja keeru kombinatsioon moodustab löögi,» selgitab äkilisena tunduvaid töövõtteid niplispitsi õpetav mittetulundusühingu Hestia juhendaja Angelika Nöps. «See on niplispitsi alus.»


See alus paistab esmapilgul hullem kui tuumafüüsika: kümmekonnal naisel on kaasas pihutäite viisi nööpnõelu, kummalisi orke ning padi, mille küljes on kümnetele pulkadele keritud peenem või jämedam niit. Pulki on töös korraga nii palju, et tundub võimatu nendega hakkama saada.



Pikka pitsi punuv Maris Raud kasutab parajasti 36 pulgapaari. Just nimelt paari, sest niplispitsi terminoloogia järgi ei oleks õige öelda 72 pulka.



«See ei ole nii hull, nagu paistab, korraga on töös ainult mõni pulgapaar,» naerab paarkümmend aastat niplispitsi tegev Angelika Nöps, kes igapäevast leiba teenib põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti toetuste büroo maaelu investeeringute peaspetsialistina.



Niplispitsipisikusse nakatus ta 20 aastat tagasi kergetööstustehnikumis rahvuslikku käsitööd õppides, kui sattus selle pitsiliigi kursustele ning siis end täiendama Soome ja Saksamaale.



Hea pingemaandaja


Võhikut lohutab veidi teadmine, et niplamise ajal on suur osa pulgapaaridest riidetüki all peidus. Mõnikord tuleb riidetüki alla peita ikka väga palju pulgapaare, sest näiteks Maris Raud kasutas oma imelise liblika niplamiseks 46 paari.



«See on täitsa õpitav asi, kuigi esimesel pilgul tundub võimatu,» muheleb sügisest niplav hambaarst Helle Mark ja põimib oma linikusse rohelisi tillukesi helmeid.


Olgu kohe öeldud, et tema pole olnud väga kirglik käsitööinimene: oma lõbuks tegi ta vaid õmblustööd, kooli ajal kudus talle kindad ja sokid ema.



Niplispitsi löögirühma sattus Helle Mark rahvariideid tehes – neile oli pitsi tarvis. Nüüd käib ta Valgamaalt iga kahe nädala järel Tartus seda ala lihvimas.


«Niplamine on ratsutamise kõrval teine väga hea võimalus pingeid maandada,» ütleb Helle Mark, heidab mustrile kiire pilgu ja askeldab siis vilunult oma pulkadega edasi. «Seda tööd tehes ei saa millelegi muule mõelda, tuleb mõelda vaid mustrile.»



«Kaugel oled, Mare,» küsib Angelika Nöps liniku kallal nokitseva Mare Roosi käest. Asi edeneb, tuleb vastus.



Nüüd saab Angelika Nöps rahus seletada, et võhikule võimatuna tunduv niplispits ehk pulgapits ehk padjapits on vana käsitööharu, mis muutus menukaks 16. sajandi teisel poolel, kui pitsid hakkasid ilmuma ka portreedele ja piltidele. Pitsi kuldaeg oli 17. ja 18 sajandil.



Suurem osa pitsist valmis maapiirkondades: talurahvas – nii mehed, naised kui ka lapsed – tegi pitsi talvel. Pitsi võisid kanda ainult ülikud. Mida luksuslikum oli pits, seda kõrgem oli kandja seisund ühiskonnas. Prantsusmaal võis aadlik žaboo ehk volditud pitsist rinnakaunistuse või niplispitsis voodikardina eest välja käia isegi lossi.



Angelika Nöps peatub Tartus koos käivate niplajatega viis aastat tagasi ühinenud austraallanna Penelope Piibu, Eesti poliitiku, diplomaadi ja õigusteadlase professor Ants Piibu lap-selapse abikaasa selja taga ja heidab pilgu väga peenest niidist valmivale väga peenele linikule. «Pene on niplispitsi korüfee,» kinnitab Angelika Nöps.



Tõepoolest, esimese pitsi niplas Penelope Piip 30 aastat tagasi oma pulmakleidile. «Niplispitsil on valmistuskohtade järgi väga palju liike,» märgib Penelope Piip. Ta otsib välja mõned oma erinevat liiki tööd ja väikse albumi tööde fotodega. Naised jätavad oma padjad ja kogunevad uudistama. «Uskumatu, et see on tehtud käsitsi,» ahhetab Helle Mark väikse põlle äärde tehtud imepeent pitsi silmitsedes.



Eestis on kõige enam levinud Torchoni pits, mis sarnaneb Saksamaal ja Rootsis tehtava niplispitsiga. Meie niplispitsist rääkides märgib Angelika Nöps, et seda tabas sama saatus nagu igal pool ilmas: niplispitsi käsitsi valmistamine kui tööstusharu kadus siis, kui masinad hakkasid tootma odavat pitsi, mis ei erinenud käsitsi tehtust. Samas ei surnud see käsitööharu traditsioonilistes pitsipiirkondades siiski välja, Eestis oli selline koht Kihnu.



Eestis on rahvapärased pitsid kasutuses olnud alates 17. sajandi teisest poolest rahvarõivaste tanudel, kraedel, kätiste allääres, õlalinikutel ja põlledel. 19. sajandil hakkas levima heegeldatud ja kootud pits, mis tõrjus rohkem aega ja kvaliteetset linast niiti nõudva niplispitsi kõrvale.



Niplaja ei klatši


Eesti Rahva Muuseumis on tallel palju meie vana niplispitsi. Selle mustreid kirjutavad praegu üles ja niplavad nende järgi uusi pitse mittetulundusühingu Eesti Niplispits liikmed Kristiina Halberg, Angelika Nöps ja Eeva Talts. Tehtud töö mustrikaust on juba õige paks.



«Rahvuslik käsitöö kahjuks ei toida, aga see on väga mõnus hobi,» võtab Angelika Nöps oma harrastuse kokku. «Niplispitsi on väga mõnus heas seltskonnas teha. Meil on siin ju omamoodi klubi.»



Kuid niplamisel on ka puudusi: näiteks töövahendeid ja materjali on Eestist raske leida ning seda tööd tehes ei saa klatšida, sest niplamine nõuab süvenemist.



Niplispitsi seltsi liikmete Lia Looga, Maris Raua ja Angelika Nöpsi töid saab näha 26. märtsist 24. aprillini Tartu laulupeomuuseumis näitusel «Kunst– kunstkäsitöö–käsitöö», millega Tartu Käsitööklubi tähistab oma 15. sünnipäeva.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles