Muinasjutud asendasid rehetares põnevusfilmi

Seitsme maja ja tänava taga Eesti Rahvaluule Arhiivi hoidlas elavad muude imeasjade hulgas ka vaeslapse käsikivi ning moonakott, millest leib eal ei lõpe.

Kolm folkloristi on püüdnud käsikirjalised imevarad kammitseda poole tuhandele raamatuleheküljele.

Imemuinasjutu peategelane on inimene, kellele on teele sattuvate katsumuste läbimiseks antud võluese, kõnelev loom või mõni üleloomulik võime. Kindel on aga see, et jutt lõpeb üldjuhul õnnelikult. Täpselt nagu tänapäeval näiteks James Bondi või Harry Potteri film.

Nii nagu tänapäeval on erinevas žanris filme, on ka eri laadis rahvajutte.
Imemuinasjutte, mida kolde ääres tares jutustati, võiks võrrelda tänapäeva ulmemärulitega – kangelase juhtumiste teekond imetabaste võluesemete abil.

Eesti esimene

Iga kord, kui jutustame ümber näiteks Tuhkatriinu lugu, räägime sellest isesuguse versiooni. Ometi järgivad need lood aga üht jutumudelit ehk tüüpi, n-ö tuhkatriinulugu. «Tüüp on folkloristile töövahend selleks, et eri rahvaste jutuainest võrrelda,» ütles Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) juhataja Risto Järv.

ERA ja Tartu Ülikooli folkloristid Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan on viimased kümme aastat läbi töötanud ERA arhiivis leiduvaid muinasjutte ning viimaks on kaante vahele saanud eesti imemuinasjuttude antoloogia, mis on «Monumenta Estoniae Antiquae» sarja muinasjutuseeria avaköide. See raamat võiks olla iga kodu raamaturiiulil «Kalevipoja» kõrval.

See pole muinasjuturaamat, mida peaks õhtul lapsele ette lugema, vaid pigem võiks sealt lugeda mõne jutu ning selle lapsele ümber jutustada, arvas Järv. Nii asuvad muidu korralikult tekstiks kammitsetud muinasjutud oma elu elama.

Muinasjuttude valikkogust saab teada, kust maailma nurgast on muinasjutud Eestisse jõudnud, kui palju need on siin jutustamise käigus muutunud ning kuidas need on mõjutatud kirjandusest.

«Muinasjutt õpetab hakkama saama üsna ootamatus olukorras ning annab edasi alateadlikke käitumisnorme ja väärtushinnanguid,» võttis Mairi Kaasik kokku põhjuse, miks muinasjutud pole ainult laste pärusmaa.

Masuaja raamat

Omavahel naljatasid koostajad, et imemuinasjuttude kogu on hea masuaja raamat, sest õpetab, kuidas lootusetust olukorrast võitjana väljuda.

«Imemuinasjutu kangelane ei istu  kivile ega hakka nutma, vaid mõtleb järele ja lahendus tuleb tema juurde,» märkis Järv.

Ja et masu pole arhiivimajast elektrivoolu ära viinud, jahvatavad folkloristide veskid täiel käigul praegugi, sest antoloogiaks korrastamist ootavad veel sajad muud muinasjutud, legendid ja naljandid.

Uus raamat

• «Eesti muinasjutud. I: 1. Imemuinasjutud»
• 639 lk
• Valminud Tartu Ülikooli ja Eesti Kirjandusmuuseumi koostöös.
• «Monumenta Estoniae Antiquae» sarja muinasjutuseeria avaköide
• Tutvustatakse esmaspäeval, 15. märtsil kl 14 Eesti Kirjandusmuuseumis ja muinasjutuõhtul kl 17 TÜ ajaloo muuseumis.