Enriko Talvistu: nutt ja hala jalakäija vaatevinklist

Küll küllale liiga ei tee ning suuri kaubanduskeskusi ei saa paljude arvates Tartus iialgi piisavalt olema.

Paistab, et vähemalt geograafidele valmistab muret (Kadri Leetmaa, TPM 01.03) asjaolu, et linna funktsionaalsed tõmbekeskused kipuvad edaspidi paiknema linna servades. Sealt on ka parem ühendus maarahvaga ning urbaniseerunud valgala kasvab veelgi. Elagu Suur-Tartu.

Kesklinn koos üsna väikseks ja tähtsusetuks kahanenud vanalinnaga jääb aga lõpuks ometi kohalike elanike ja kahjuks ka turistide päralt.

Neid kuhugi äärelinna kolistada, ilma et nad seal midagi huviväärset leiaksid, on juba märgatavalt raskem. Või ehk siiski, kui pidada silmas uut rahvamuuseumi tulevase Põhjakeskuse lähedal ning põllumajandusmuuseumi lennuvälja ja Lõunakeskuse vahel. Paraku – ega turistid muuseumidest nii väga hooligi.

Kuidas pärale jõuda?

Ainukene mure selle pooleldi iroonilise jutu kõrval on see, kuidas seada sisse transpordiühendus nende üksteisest mitte just jalakäigu kaugusel olevate punktide vahel.

Ühistransport Tartus vahepeal isegi justkui töötab, aga nüüd on jälle pooles vinnas. Bussid käivad harvemini ja ebaregulaarselt. Liinide marsruudid ja numbrid muutuvad aga regulaarselt.

Pisikesed «kutsikad» sõidavad kah üha vähem. Postkontori ja Cargobusi saime juba edukalt linna äärde viidud, varsti jääb kesklinna ainult linnavalitsus, kohus ja veel natukene muud teatrit.

Tulemusena istuvad kõik, kel vähegi võimalik või vajalik, oma autodesse ning suunduvad veel lumevabadele peatänavatele. Seal selgub, et eraautod, ühistransport ja kaubakeskusi varustavad rekkad on kõik ühes sabas, ning mitte ainult tipptunnil. Täielik nõiaring.

Viimaseks näiteks linnavalitsuse ja -planeerijate hoolitsevast suhtumisest on endisesse mööblivabrikusse Sõbra tänava lõpus kavandatava Prisma kaubandusketi laienemise ümber käiv arutelu. Pidevalt on juttu fooridest, lisatavatest pöörderadadest ja parkimiskohtadest. Et seda võiks teha mitte linna rahakoti, vaid arendaja kulul.

Tavaliselt ei kuule aga sõnakestki sellest, kuidas sinna pääseb ligi jalakäija ja jalgrattur, lapsevankritest ja invatoolidest rääkimata. Kus on nende teed ja kes need lumest puhtana hoiab. Kas Sassi tänav võiks olla üheks nende jaoks korrastatavaks pääsuks sinna, et mitte Turu tänava äärsel kõnniteel sõidukite pritsitava pori käes vinduda.

Unustatud inimene

Ammu on välja öeldud mõte, et Emajõe kallasrada võiks ju ulatuda allavoolu kaugemale kui avaturg. Möödudes keskkatlamajast minu pärast kas või konsoolse jalgteesillana. Jõuaks ju ilusti Supilinnast Ahhaani, Zeppelinini, Rimini ja Siili tänavani.

Edasi läheb juba raskeks, sest Siili tänava eramute kalda ehituskeeluvööndit vähendati mõni aasta tagasi 50 meetrini saja asemel, et sinna rohkem eramuid mahuks. Eks katsuge nüüd isegi madalvee ajal jõeni ulatuvatest eramute aedadest mööduda, et Savijõeni jõuda. Kõrgvee ajast rääkimata.

Paljud kesklinna, Toome-taguse ja Tähtvere piirkonna inimesed on pandud sundseisukorda: oma igapäevase leiva, piima ja saia järele peavad nad jõudma kaubanduskeskustesse.

Ei usu, et linnavalitsusel poleks olnud varasematel aastatel võimalik sellelt üsna suurelt alalt väikepoodide kaotamise vastu mingeid mõjureid või plaani kasutusele võtta. Reformarid lasid lihtsalt vabaturumajandusel kujuneda ja linnaplaneerijad tegelesid vaid kruntide juriidilise vormistamisega.

Ei taha olla veel üks viriseja lükkamata lume ja katusest tilkuva jääpurika teemal. Aga Sõbra tänava lõppu planeeritava kaubanduskeskuse puhul kipub korduma sama hoolimatus, mis ilmnes näiteks ka Veeriku Selveri puhul.

See kaubamaja vastutab vaid parkla puhastamise eest, sest nende krunt lõpeb seal. Ometigi on vähestegi autode kohalolu korral pood rahvast täis. Kuidas nad sinna said? Eks ikka üle lumemägede ja autoteid pidi oma eluga riskides. Ja nii juba aastast aastasse, niisamuti teistegi marketite juures.

Üle hangede

Linnavalitsuses planeeritakse uut autotunnelit raudtee alt läbi kusagile majaehituskombinaadi taha. Millegipärast ei usu, et see jalakäija elu kergemaks teeb. Piinlik on soovitada linnapeale, et ta kas või väljaspool tipptundi seisaks tunnikese linna kõige tihedama jalakäijate liiklusega Näituse tänava raudteeülekäigu kõrval.

Või soovitada aselinnapea Hansonile, et ta töölt koju käiks jala (15–20 minutit) ning aitaks sealsetes raudteeäärsetes lumevallides ukerdavaid vanureid ja lapsevankritega emasid. Kes neid teid seal lumest puhastama peaks, jääbki selgusetuks.

On ju tore rakendada maksumaksja raha eest talvel seisvaid ehitusmehhanisme, et nad lükkaksid puhtaks kitsukesed kõnni- ja pargiteed. Lund lükates on vaja aga kuhugi välja jõuda. Nii tekivadki jalgteede äärtesse vallid, kust üle ei saa. Eraomanik hoiab oma pääsud enamasti puhtana.

Suure saavutusena räägiti Tallinnast kalli lumefreesi laenamisest, et tänavaäärseid valle vähemaks hööveldada.

Kuul­ge, Archimedese kruvi leiutati juba ammu ja paljud firmad pakuvad sellega kohandatud lumeheitjaid igasugustele väikemehhanismidele. Küsimus on vaid selles, mida teha nendega suvel või mida teha ehitussahaga kõnniteel talvel.

Nutt ja hala võiks ju jätkudagi, aga ega see valitsejate ja planeerijate tuju paranda. Parem harjutagem juba praegu, et tulevastel talvedel paremini osata üle hangede uude Prisma kaubanduskeskusesse ukerdada.