Intervjuu vargapoisiga

Tartu Postimees kirjutas 11. veebruaril, kuidas Annelinna kortermaja elanikud on hädas lõhutud postkastide, määritud seinte ja keldrites laamendamisega. Täna on lugejate ees intervjuu seda teinud 12-aastase poisiga.

Mis sa arvad, mida sa 10 aasta pärast teed?

Tööl olen.

Kellena võiksid töötada?

Ehitaja või keegi olen.

Kas sa oled oma kätega midagi teinud? Et tead, et ehitamine sulle sobib?

Ei ole olnud sellist võimalust.

Kuidas sa oma eluga praegu rahul oled?

Ei ole eluga rahul!

Miks?

Kool ei meeldi.

Mis täpsemalt?

Õpetajad...

Mis hinded sul koolis on?

Hinded on halvad.

Aga kas midagi koolis meeldib ka?

Vene keel ja eesti keel meeldivad ja kehaline kasvatus ja tööõpetus. Ja kõik.

Missugused su sõbrad on?

Mis mõttes?

Et kas head või halvad?

Halvad...

Miks nad ei meeldi sulle?

Varastavad.

See tähendab, et te koos varastate.

Jah.

Kuidas see varastamine siis käib? Et kui välja lähete, on kohe plaan selline?

Miks siis kohe plaan?

Kas ei ole nii?

Ei ole.

Lihtsalt käite mööda linna ja näete midagi ja siis otsustate, et võtame?

(Õlakehitus.)

Miks te võtate võõraid asju, kas seiklusrõõmust või selleks, et müüa või endale jätta?

Ei tea.

Mõnikord olete ju müünud?

Jah.

Mõnikord olete endale jätnud?

Ei, endale ei ole jätnud.

Üldse ei ole endale jätnud?

(Mõmin, mis kõlab rohkem ei kui jaa.)

Viimaks on teil täiskasvanud «sõpru», kes käsivad varastada?

(Vaevukuuldavalt.) Ei ole sellist...

Kust varastate? Autodest, garderoobidest, kauplustest...

(Rahulolematult.) Aga mis ma autost võtan, rattad või? Loomulikult igasugu hoonetest ja garderoobidest...

Millal need probleemid sul siin Tartus tekkisid?

Siis, kui me tulime Tartusse, varem elasime Kiviõlis...

Miks need siin tekkisid?

Leidsin sellised sõbrad.

Kui sõbrad oleksid teistsugused, kas siis võiks sul teine elu olla?

Jah.

Kas oled selleks valmis, et lähed ja ütled oma vanadele sõpradele, et kõik – teiega ma rohkem kokku ei saa, te ei meeldi mulle.

Ma juba praegu ei ole nendega koos.

Aga miks sa nüüd viimasel ajal kooli ei ole läinud?

Ma ei taha seal õppida.

Ema on ka minuga liiga leebe... Et kui ta mind hommikul äratab, siis ma lihtsalt ei viitsi mõnikord üles tõusta. Mul oleks vist tegelikult mingit karmimat raami vaja, kus mind sunnitakse reegleid järgima.

Uusi pahandusi viimasel ajal olnud ei ole?

Ei ole.

Kas vahel on seda juhtunud, et olete kellelegi haiget teinud, peksnud?

Tapal on olnud selline lugu. Seal peksime küll terve grupiga.

Oled siis varemgi Tapa erikoolis olnud. Mis sa arvad, kas sellest koolist on abi?

Ei ole.

Miks?

Sellepärast, et.

Millepärast siis?

Seal ma, vastupidi, õpin.

Halbu asju?

Seal on ju kõik, kes varastavad. Nad õpetavad ju mind...  See Tapa kool teeb mind ainult halvemaks ja halvemaks.

Missugune muusika sulle meeldib?

Räpp.

*Kuna selle loo peategelane on alaealine, siis Tartu Postimees tema nime avaldada ei saa. Poisi nimi on ajalehele teada.

Tantsuõpetaja: tahan mõnd muri aidata

Noorsootöötaja ja koreograaf Joel Juht ütleb, et üks vargapoiss, kelle pilti ta lehes, õigemini küll lehe netiväljaandes, nägi, tundus talle väga tuttav.

«Mul tuli meelde, et see oli seesama poiss, keda ma olin oma trenniruumides näinud,» märkis ta. «Ma ei tea, kas ta oli tulnud sinna lihtsalt tänavatantsu kiibitsema või millegi muu pärast. Aga ma tean, et just temaga ma rääkisin.»

Joel Juht ütleb, et on lapsepõlves ise olnud paras röövel ning et nüüd on tal kindel kihk järele proovida, kas tal õnnestub mõnele «murile» midagi head sisse puhuda.

«Ma mäletan niisuguste poiste slängi, nende üleolevat suhtumist maailma ning seda, millest nad puudust tunnevad. See on tähelepanu,» ütleb Juht. Ta nimetab neid poisse murideks, aga loodab, et suudab mõnel üles leida selle n-ö nõrga koha, millele vajutades võiks olla võimalik neil paremaks inimeseks saada.

«Mind omal ajal aitasid mu hobid ja iseenda tahe elu muuta. Aga olen minagi väga koledaid asju näinud,» tunnistab Juht.