Koorekannud liidavad ühe pere mitu põlve

Gustav Haidak võttis 1926. aasta suvel Põlva külje all asunud Tilsi talu seitsmest tütrest keskmise, Elisabethi, endale naiseks. Elisabethi põllealune oli paisunud juba märgatavalt, nii et tüdruku õnnistatud seisundit ka vabalt langev pruutkleit enam varjata ei suutnud.

Pulmadeks kingiti noorpaarile põldmarjade ja kibuvitsaõitega serviis, millest tänase päevani on alles üks koorekann.

See koorekann asub Põlva lähedal samas paigas, mille õue peal Elisabeth oma viimaseid tüdrukupäevi veetis ja muudkui muretses, kas Gusti on ikka aumees või ei ole. Gusti oli.

Nüüd elavad Tilsi koha peal Niina ja Olev Haidak.

Olev Haidakule on Elisa-beth ja Gustav kallid vanavanemad ning poisslaps, kes varsti pärast pulmi neile sündis, on tema isa Vello Haidak.

Too vanavanemate pulmaserviisi koorekann asub aga Olev Haidaku naise Niina klaasustega köögikapis aukohal ja kannab järjekorranumbrit 3. Number ühega on märgitud hoopis üks teine kann.

Ning selle kannu lugu ja kogu 235 esemest koosneva kannukollektsiooni lugu algas umbes niisugusest kahekõnest kümme aastat tagasi.
Hauka laada kaikavedu

«Olev, vaata seda koorekannu!»
«Ah, mis ma tast vaatan, lähme edasi!»
«Vaata ikka, Olev!»
«No-oh?!»
«Kuule, ma ostan selle ära!»
«Niina, tule juba!»
«Ei tule! Ma ostan selle tõesti ära...»
«No mis sa teed selle kannuga?»
«Ma... Ma hakkan neid koguma!»

Niina ja Olev Haidak naeravad südamest, kui meenutavad seda 1999. aasta  sooja augustipäeva, kui nad Hauka laadal teineteisega ühe täiesti tavalise koorekannu pärast lahingut pidasid. Et kelle sõna jääb peale. Niina sõna jäi.

«Kas soovite teed või kohvi?» võib Niina Haidak nüüd igalt oma külaliselt pärida, väike naljamõte peas. «Ja kas ka koort?! No tubli! Aga millisest kannust?»

Kui Niina ümber pöörab ja oma kahele klaaskapile osutab, pimestab nende sisu esimesel korral igaüht. Kappide riiulid on tihedalt koorekannusid täis. Väikseid ja suuri, piltidega ja ilma, portselanist ja savist, klaasist ja vasest, koguni kookosekoorest... Kakssada kolmkümmend viis kannu.

Tänu kümne aasta tagusele spontaansele mõttesähvatusele on Haidakute kodus koorekannujuttude tõttu alati nalja laialt. Sest need ei ole lihtsalt kannud. Need on lood.

Ka mees, kes oma naise peast toda ostumõtet kui tüütut kärbest eemale ajada püüdis, on nüüd koorekannude fänn ja oma naisest jutukamgi. Kui mees liiga hoogu läheb, otsib naine lillemustrilise kaanega märkmiku välja, ajab näpuga numbreid pidi järge ning täpsustab kõikide kannude saamisega seotud faktid.

Hauka laadalt ostetud kannu kõrvale asetab Olev Haidak Siberi kannu. Too kann on Siberist Eestisse tulnud. Nii nagu Olevi emagi, kes seal sündis. Siis räägib Olev Haidak vanavanemate pulmakannust, millest tänane lugu algas, ja siis nende oma pulmakannust aastast 1976.

Veneetsia ja Kreeta

Seejärel pajatavad mõlemad reisimuljeid, näiteks järgmise loo.

Nad olid Veneetsias kuulsate klaasimeistrite saare peal oma jalutuskäiku juba lõpetamas – ainus, mis puudu, oli koorekann. Kõik kohad olid kuulsat Murano klaasi täis, aga mitte kuskil ei olnud seda vajalikku kannu.

«Me olime juba paanikas, sest kuidas sa lahkud niisugusest paigast ilma kannuta,» küsib Olev Haidak. «Siis lõpuks näen üht! Haaran ja torman otse müüja juurde – mis see maksab, mis see maksab? Tema aga vaatab mind hindavalt ega kiirusta kuhugi... Tema tahab kaubelda.»

Murano klaasist kannu nad loomulikult said. Aga nii nagu see kann, nii jäi neile meelde ka too meeletu jooks, mis neil ette võtta tuli, et sadamas otsi andvale laevale veel viimasel hetkel peale jõuda.

Siis räägivad Niina ja Olev Kreeta saare loo. Seal jäi neile ühes portselaniäris silma loomulikult koorekann. Häda oli selles, et kann oli osa suurest serviisist, mis neid aga sugugi ei huvitanud. Kaks päeva käisid Haidakud poepidajaga kauplemas, kuni lõpuks oma kannu kätte said.

Niina ja Olev Haidak jutustavad suure lahkusega ka oma lähedastest ja sõpradest. Ühe kannu on maalinud neile kunstiõpetajast peretuttav Eda Mald, teise kaunistanud salvrätiku ja liimi abil lapselaps Victoria Laanemäe.

Kanne on toonud oma reisidelt kaasa tütred Signe Laanemäe ja Monika Tammeveski, kolleegid Põlva haiglast ja sõbrad üle Eesti.

Lõppu ei paista

Niina Haidak muretseb, et asi on kohati käest ära läinud – mees käib juba liiga sageli internetis ja nilpsab ahnelt osta.ee pakkumiste järele. Ta ise teab, et kui mitte enne, siis järgmise kannu toovad nad Tenerifelt, kuhu tänavu puhkusereisi plaanivad.