Kolmanda põlve supilinlase, Tarmeko KV arendus- ja haldusosakonna juhataja Ants Kippasto arvates kujuneb Supilinnast Tartu ihaldusväärseim elukeskkond, kui kõik tänavad saavad kõvakatte ja sajuveetorustiku.
Põliselanik kaitseb kodulinnaosa aguliks tembeldamise eest
9. märts 2010, 12:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
38-aastane Kippasto elas esimesed 28 aastat Lepiku tänavas 1940. aastal valminud funkmajas. Viimased kümme aastat on ta Emajõe tänava asukas. Mehe abikaasa on aga juba neljanda ja poeg seega viienda põlve supilinlane.
Kippasto meenutab oma lapsepõlve Supilinna tõeliselt turvalise mängumaana ja usub, et autostumisest hoolimata ei pea emad-isad ka tulevikus muretsema, kui oma lapse tänavale mängima lubavad.
Kas Supilinn on pigem haisev ja mädanev agul, kust normaalne inimene lahkub esimesel võimalusel, või armas, kodune ja turvaline elukeskkond?
Supilinnast paremat Tartus ei ole. Südalinn on siinsamas, sportimisvõimalused ja ilus Emajõe rand käeulatuses. Koos on meeldiv miljöö ja ilus loodus. Kui tuleb kevad, täituvad paljud aiad lumikellukeste ja krookustega.
See on imelik arvamus, et Supilinn on lagunev linnaosa, kus arukas inimene ei ela. Pigem on vastupidi: paljud endised supilinlased tahavad tagasi tulla, paljud siia ümber kolida.
Nii enne sõda kui nõukogude ajal elas siin palju arste, professoreid, kunstnikke, üliõpilasi. Tänu neile on olnud linnaosale iseloomulik teatav boheemlus. Kahjuks osa inimesi ei mõista, et boheemlus pole sama mis mustus ja räpasus.
Kas Supilinn on mingis mõttes käest ära lastud?
Nõukogude aja lõpus kippus Supilinn tõesti käest minema. See võis olla osa plaanist rajada Supilinna lammutamise arvelt ülikoolilinnakut. Uue iseseisvusaja alguses ei tahtnud asi paraneda, sest esiteks vajasid klaarimist omanike ja üürnike suhted. Aga kui siin praegu ringi jalutad, märkad, et iga päevaga muutub miski paremaks.
Mind rõõmustab näiteks väga Oa tänava ökopood. Usun, et selliste, siia miljöösse väga hästi sobivate väikeste poodide taastamine jätkub. Muidugi on siin veel palju räämas maju, aga elanikud korrastavad neid jõudumööda.
Kas ümber- ja uusehitused on Supilinna miljööd oluliselt rikkunud?
Eks ilu ole vaataja silmades. Supilinna on ka varasemal ajal ehitatud teistsuguseid, näiteks krohvkattega maju.
Kindlasti ei arva ma, et uued Supilinna majad peaks vanu laudvooderdisega maju üks ühele matkima, kuid ansamblisse sobituda võiksid nad küll. Näiteks Lepiku tänava uusi maju pean õnnestunuks.
Supilinn on küll Tartu väikseim linnaosa, aga ometi võib siin näha selgelt eliitsemaid osi: Tähtvere, Lepiku ja Emajõe tänav. Olete kunagi tajunud, et te polegi ehk õige supilinlane? Et nood elavad pigem Marja ja Kartuli tänava kuivkäimlaga lobudikes.
Kuivkäimlaid on olnud Tartus igal pool, välja arvatud Annelinnas. Mina pole kunagi tajunud, et need, kellel kraanist sooja vett ei tule või kes peavad õuel kempsus käima, oleks kuidagi teistmoodi inimesed või et Lepiku või Emajõe tänavas elades oled Marja või Kartuli tänava elanikust parem.
Minu lapsepõlve mängukaaslased elasid peale Lepiku tänava ka teistes tänavates. Kõik oli ja on üks ühine Supilinn.
Mis on Supilinna põhihäda, millest peaks lahti saama?
Ilmselt tänavad, mis sõltuvalt aastaajast ja ilmast on kas tolmused või porised ja kust üleliigne vesi ei taha ära voolata. Kartuli ja Oa tänava nurgal oli selle viimase sulaga jälle järv.
Nii et Herne tänava kordategemine polnud halb, kuigi paljud kasutavad siledat asfalti kihutamiseks?
Neist autodest ei saa me üle ega ümber, need lihtsalt on. Aga Herne tänavas on märgid, mis keelavad sõita kiiremini kui 30 km/h. Kui politsei seal ka tööd teeb, ei kihuta keegi. Kihutamisest lahtisaamine on suuresti arengu küsimus. Kui sellesse suhtutakse üldiselt halvakspanevalt, siis see pikapeale aitab.