Martin Pau: kauneimad aastad Kartulis

Elasin Supilinnas Kartuli tänava puumaja ülakorruse kööktoas 1994. aasta sügisest 1996. aasta sügiseni. Meenutada on vahva, ja et olin siis kõrvuni armunud, on neis meenutusis igatsusvalugi. Ent tagasi küll ei kisu.

Solk-sees-vesi-väljas-periood viieteistkümnel ruutmeetril lääpavajunud puumajas võiks olla igaühe elus. See õpetab mitte ülearu pirtsutama. Aga sellises keskkonnas pereelu elada oleks julm nii enda kui laste suhtes.

Naabermajaga ühise käsipumba tila otsa tekkisid talvel küll toredad purikad, aga paratamatult maha nirisevast veest sündinud paljukihilisel jäämügerikul võis end vigaseks kukkuda. Ühine oli ka peldik õue servas. Selle auk osutus osale naabreist liiga väikseks – alati ei saadud pihta.

Supilinnas oli muidugi igasugust rahvast ja igasuguseid kortereid. Minu üüripind kuulus kahtlemata kõige väiksemate sekka ja naabrid inimeste sekka, kes surevad 95-protsendise tõenäosusega maksapuudulikkusse.

Naabrimees Elmutit (nimi muudetud – toim) ma normaalse inimesena ei mäleta. Oli kas lakku täis või zombi. Ja zombina selline, nagu olema peab – verejanuline ja ähvardav. Mulle meeldisid rohkem tunnid, kui Elmut polnud kaine, ehkki siis oli tal külalisi, kes viskasid teisi külalisi vastu minu ja Elmuti korteri vahelist seina, karjudes: «Maha löön!»

Kahel korral väisasid minu tudengikodu vargad. Mina jäin ilma tolle aja kohta korralikust makist ja jopest, ärri hüpanud naabripoiss faksimasinast, arvutist ja printerist. Politsei sai võllaroad, nelja-viiepealise teismeliste poisikeste kamba, lõpuks kätte ka, aga ega neilt midagi võtta olnud. Pätihakatised itsitasid jultunult, kui kohtunik neid pinnis.

Minu väravast vaid paarikümne meetri kaugusele, Herne ja Kartuli tänava nurgale, jäi Kartuli pood. Väikese valiku, kuid väga koduse olekuga pisike ärike, mille ukseauk on nüüdseks juba aastaid laudadega kinni löödud. Jäi ajale jalgu, mis teha.

Kui Herne või Kartuli tänavasse trehvan, kiikan ikka kunagise kodumaja väravasse ja aknaisse. Läinud nädalal astusin sisse. Pumbakaevuni viinud jalgraja asemel on tara. Peldiku asemel üliontlikud kuurid.

Aga maja ise on veel rohkem luitunud ja veel rohkem viltu vajunud. Voodrilaualõhede vahelt saab varsti seinapalke silmitseda. Sama logu välisuks, sama kopituslõhnane trepp ja tunne, et kohe-kohe variseb kõik põrmuks.

Pisut raske on uskuda, et kortereis on juba aastaid veekraanid ja WC-potid.