Priit Pullerits: meie primadonna

Nemad on maised lihtsurelikud, kellest maailma tipptase jääb kosmilisse kaugusse.

Meenutage meeste sprinditeadet. Otepää MK-etapi järel võis ju korra pilvedesse kerkida, kui Kein Einastel ja Peeter Kümmelil ei jäänud finaali pääsust palju puudu. Aga olümpia tõi pilvedelt valusalt maa peale tagasi.

Kümmel ja Anti Saarepuu tunnistasid, et eelsõidus sai neil juba kahe etapi järel toss otsa. Kuid tugevamatel läks õigeks sõiduks alles finaalis, kus kolmandas vahetuses lükati käik ekstratugevalt põhja.

Kuid pole mõtet sportlasi süüdistada. Kahtlemata on nad rüganud kõvemini kui nende ridade lugejad. Ent mis parata, kui võimed kõrgemale ei küüni.

Õnneks leidub üks sportlane, kes aitab rahvuslikust masendusest pääseda – Kristina Šmigun-Vähi. Aga kas seetõttu maksab tal prima­­don­­natseda?

Asi on suusavahetusega sõidus, mille Šmigun-Vähi väidetavalt viletsa enesetunde ja kehvade suuskade tõttu katki jättis. Ta ütles, et ei näinud mõtet kümnenda koha nimel pingutada. Et pigem hoida jõudu 30 km distantsiks.

Mida tegi samasuguses olukorras sakslane Axel Teichmann, kes 15 km vabatehnikasõidus oli 4,9 km märgis 55. kohal, liidrist maas 50 sekundit? Ta sõitis lõpuni.

Mis siis, et sai alles 44. koha, kaotus võitjale 2.11. Tema ei pidanud seda mõttetuks. Olgugi et teda ootas ees Eesti mehi kurnanud sprinditeade ja Eesti mehi kustutanud 4 x 10 km teatesõit. Sprinditeates teenis ta hõbeda.

Või mida tegi samasuguses olukorras alistamatuks peetav norralane Petter Northug, kes 15 km vabatehnikasõidus oli poolel maal 18., kaotus liidrile 35 sekundit? Ja see kaotus muudkui rebenes, küündides 12,4 km märgis 1.42ni.

Sellest hoolimata sõitis ta lõpuni. Mis siis, et sai 41. koha, kaotus võitjale 2.03. Tema ei pidanud seda samuti mõttetuks. Olgugi et teda ootas ees suusavõistluste täisprogramm, kokku kuus ala. Ta on teeninud juba kulla, hõbeda ja pronksi.

Šmigun-Vähi käitus nagu tõeline primadonna: mulle ei meeldi teie seltsis, sest ma ei saa olla esimene viiul – ja head aega! Einaste ja Saarepuu oleks ka võinud pärast sprindi eelsõidus kukkumist suusad alt võtta. Arusaamatu, miks nad lõpuni tulid, ja seda pingutades.

Kolleegid võivad nüüd kurjustada, kuid ega Eesti ajakirjandus ka päris süüta ole, et Šmigun-Vähi on õppinud prima­don­nat­sema. Kui tema teatab meediale, et kuu aega ta intervjuud ei anna, siis nii ka jääb.

Aga piisas Northugil Vancouveris pärast suusavahetusega sõidus 11. koha saamist end pettunult reporterite eest peita, kui teda ei tabanud kriitika üksnes ajakirjanikelt, vaid ka Norra Suusaliidult. Northug kutsus seepeale kokku pressikonverentsi ja vabandas.

Kuid Šmigun-Vähi paistab seda võtvat nagu võõrandamatut inimõigust, et tema primadonna-reeglitega tuleb kõigil alandlikult leppida. Kummaline, et alandatud meedia teda sellegipoolest taevani kiidab. Meie Kiku on saanud hakkama uskumatuga – tulnud pärast lapse sündi tippsporti tagasi! Ainult Kiku teab, kui paljust on ta pidanud spordi nimel loobuma!

Milleks selline ülespuhutud retoorika? Kikule on emana sporti tagasitulek sama, mis teistele emana tööle naasmine. Suusatajate hulgas on olnud eriti palju emasid, alates Marja-Liisa Kirvesniemist ja lõpetades Katerina Neumannovaga.

Ainuüksi USA Vancouveri-koondisest leiab kuus ema. Lasketeatesuusatamises kulla võitnud venelanna Olga Medvedtseval on koguni kaks last. Nagu ka USA hokimängijal Jenny Potteril, Šveitsi skeletonisõitjal Maya Pedersenil, samuti kahel USA ning ühel Rootsi ja ühel Inglismaa jääkeeglimängijal.

Jutud sellest, et Šmigun-Vähi on olümpiamedalite nimel hirmus paljust loobunud, kuuluvad belletristikasse. Ta on aastaid korrutanud, kuidas ta suusatamist armastab. Loobumine oleks see, kui suusatamine tulnuks muule elule ohvriks tuua. Šmigun-Vähi on ilmselt väga õnnelik inimene, sest on saanud teha täpselt seda, mida on tahtnud, ja pealekauba edukalt.

Suurelt sportlaselt, kes oma ala armastab, ootaks siiski, et ta ka kõige raskemail hetkil oma armastusele primadonnatsevalt selga ei pööraks.