Elu armastus rändas muuseumiriiulisse

«Kas teate, ma olin lapsena väga vaene. Ja siis, kui ma mõne asja sain, oli see kulla väärtusega. Kas või see ratas, ma oleksin nahast välja pugenud, et seda saada,» ütleb kingsepa tütrest vanaproua. «Olin nõus kõiksuguseid töid tegema, et seda ratast saada. Ükskord mamma ütles, et nüüd võid selle osta. See oli kasutatud ratas. Te ei kujuta ette seda õnne.»

Toots ei mäleta enam, mis  aastanumber oli, aga 1948. aastal, siis 23-aastasena, poseeris ta jalgrattaga Kartuli ja Emajõe tänava nurgal. Rattaga oli hea metsateel sõita, aga sellega sai käidud Kallastel, Elvas ja Põhja-Lätiski. Kuni kaheksakümnendate keskel sõidud otsa said. Sestpeale seisis see Dunlopi originaalkummidega Federation Tootsi Supilinna-toas tekiga kaetult. Läinud aastani, mil sõiduriist Eesti Rahva Muuseumi Raadi hoidlasse kolis.

«Hea tunne oli anda. Muuseumisse sai, sest ma teda väga hoidsin, ma mitte ei taha, et see ratas jääks ilma peale,» rääkis Toots. Ta on muuseumile annetanud varemgi.

Koguhoidja Ülle Jäe näitab uhkusega kavalat kingsepatöölauda, millele käis kaas peale, nõnda, et see moondus hetkega igavaks ilukapiks, linik vaasiga peal. Väärt omadus nõukogude ajal, kui eraettevõtlus oli keelatud.

Suusasaapad ja suusad keppidega, soome kelk, vanaisa kell, vaas, termomeeter-nõelapadi ning mullu lisaks rattale ka isa hooldamise ajal käepärastest vahenditest tehtud potitool – poes müüdutel olid käepidemed, mis segasid voodist toolile saamist.

Eesti Rahva Muuseumi kogud täienesid mullu 512 eseme võrra, milles enestes ja mille lugudes on kogu emotsioonide gamma, jutustab muuseumi peavarahoidja kohusetäitja Eevi Astel.

Omapäraseima annetuse tegi tuntud skulptor Endel Taniloo. Ta kinkis pinutäie kunagi Raadi kalmistult vanametalliks viimise eest päästetud raudriste, mis olid viimasel ajal seisnud tema suvilas.

Muuseumikogusse jõudis «Pealtnägijas» kuulsaks saanud harrastusilmauurija Harri Rim­­meli seitsme ja poole aastase töö tulemusel valminud purjekas. Neli päeva pärast purjeka loovutamist Rimmel suri.

Astel ütleb, et praegu on lahkumas põlvkond, kes on ise näinud Siberi koledusi või pagenud Eestist eksiili. Nendega seonduv on väga huvipakkuv.

Nii näiteks tuli mullu muuseumisse üks ilus tagasihoidlik valge rätik, mille lugu on aga jube.

Tartu Õpetajate Seminari eesti keele õpetaja Aleksander Vaigla viidi koos naise ja kolme lapsega Siberisse. Mees lasti 1941 maha, muu pere jäi Tomski oblastisse asumisele. Ema pandi seal 1960. aastal kümneks aastaks vangi Marie Underi luuletuse lugemise eest. Rätik ongi vangistuses tehtud. Ema vabanes vanglast küll enne tähtaega, kuid tervis enam jalul seista ei lubanud. Tütar suutis ta siiski kõndima turgutada ja seesama tütar nüüd räti muuseumile kinkiski.

Astel lisab, et mitmed annetused on seotud sellega, et uus põlvkond ei hooli seniste perekonnareliikviate enesele hoidmisest. Nii on muuseum saanud mitmeid tekke Peipsi äärest ja ka Lääne-Eestist.

Astel tõstab esile nõukogude aja noorterõivaste komplekti, selle annetas Eve Sepp ja juuresolevad lood kirjeldavad inimeste leidlikkust ajal, mil poest oli osta kasinalt. Lisaväärtuseks on fotod, millel needsamad rõivad seljas.

Peavarahoidja räägib, et kõike muuseum vastu ei võta, aga ega pakkumisi ole ka liiga palju. «Meil ei ole mõtet ega kohta, et koguda kõike, aga alati on targem pakkuda, kui hinges on selline tunne,» sõnab Astel.

Aga ERM ei kogu ainult asju. Fotokogu täienes mullu mitme tuhande pildi võrra, videoid lisandus ligemale sada, jooniseid paarsada ja arhiivi veel üle 700 käsikirja.

ERMi peaarhivaar Tiina Tael tutvustab, et tõhusat täiendust tõid kirjasaatjate võistlused, kus viimasel ajal on tähelepanu olnud nõukogude ajal, lähiminevikul. Paljuski seoses uue püsinäitusega, mida Raadi uue maja jaoks ette valmistatakse. Mullused põhiteemad olid noorterõivastus nõukogude ajal ja kollektsioneerimine.

Väga menukas oli kampaania «Kingi muuseumile päev oma elust», kui kutsuti kirjeldama, kuidas möödus 14. aprill ehk muuseumi sajas sünniaastapäev – kokku 425 osalejat. Oli blogisid ja videoid. Kes lisas käsikirjale fotosid, kes ostutšekke või teatripileti. «Läheneti isikupäraselt,» räägib Tael.

Tael ütleb, et juba praegu,  ajas laagerdumata, on see materjal muuseumitöö seisukohast  põnev. «Minu käest küsisid ka paljud, et mul on tavaline päev, mis ma sellest ikka kirjutan. Etnograafidele on selles palju märksõnu. Ja argieludetailid: veel kümmekond aastat tagasi ei olnud mobiiltelefon hommikuse äratajana igapäevane. Aga kui muuseum tähistab kahesajandat sünnipäeva, siis on see täiesti uskumatu – mis inimesed meie ajal küll elasid.»