Lohakas tänavapuhastus jätab ratastooliga liiklejad suurde hätta

Kõndimisraskustega inimestel pole vahet, kas mõne maja esine on piinlikult puhtaks roogitud või mitte, kui sellele järgneb püdel lumemülgas. Tartu Postimehele jagas lahkesti oma kogemusi ratastooliga liiklemisest Kristiina Allekõrs.

Erinevalt jalgsi mööda kõnniteed tormavast inimesest paneb ratastooliga sõitja tähele lumekoristuse igat detaili. Selleks on piiratud liikumisvõimega kodanikul aga konkreetne põhjus: vähegi raskemad lumeolud lõpetavad tema teekonna ning sõiduvahend ei liigu enam ei edasi ega tagasi.

Nii näeb ka Allekõrs igal sammul, et väga sageli inimesed kas ei korista kõnniteed või kui koristavad, siis paistab nende tööst välja nõukogude-aegne mentaliteet: teeme midagi ära, et linnavalitsuselt trahvi ei saaks, kuid mitte üks teps rohkem.

«Ilmselt ei tulegi paljud selle peale, et nad koristavad kõnniteed liiga kitsalt. Jalakäija saab küll läbi, kuid ratastoolil liikleja on hädas ning umbes sama lai on ka lapsevanker.»

Tähtis esimene koristus

Allekõrs küsis ka Tartu linnavalitsuselt, kui lai peab olema puhastatud kõnnitee. Konkreetset vastust ei ole tal õnnestunud ametnikelt saada tänini. Ratastega tool vajab normaalseks sõiduks 80-100 cm laia puhast kõnniteed.

Teise suurema probleemina nimetab Allekõrs tänavate ülekäike. Ikka kipub sahk ülekäigurajale lükkama väikese valli või on lumi arvukate jalapaaride sõkkumisest püdel.

«Mina saan natukene kõndida ja tühja tooli tõmban lumepudru seest kuidagimoodi välja. Aga kujutage ette, mida teevad inimesed, kes ei saa üldse ise kõndida.»

Teisi ratastooliga sõitjaid Allekõrs talvel suurt ei näe. Tema hinnangul on inimesed ise liialt allaheitlikud ning püüavad kuidagi sugulaste-tuttavate abiga hakkama saada. Võimaluste piires peaksid inimesed siiski võitlema selle eest, et kõnniteede olukord paraneks ning nad pääseks liiklema.

Kõige olulisem Eesti kliimas on aga see, et esimese suurema lumesajuga puhastataks kõnniteed korralikult asfaldini välja. Vastasel juhul ei saa neid enam kuni kevadeni puhtaks.

Väljapääs - sõidutee

Kus kõnnitee umbes, tuleb paratamatult sõita sõiduteele. Mõnikord pole ka sellest lumesajujärgsel ajal suurt abi. Autode rattad uuristavad lumekooriku sisse sügavad roopad, rataste vaheline ala külmub aga kinni. Hiljem saabuv sahk ei suuda aga sõidujälgede vahele jäävat lund enam ära lükata, vaid libiseb sellest üle.

Autoteel ratastooliga sõitev inimene kohtab aga aeg-ajalt pahameelt, sest hangede tõttu niigi kitsal teel takistab aeglaselt liikuv sõiduk autodel sõitmist. Sõiduteelt ära aga enam ratastooliga ei pääse, kuna kõnniteeni pääseb vaid üle lumesupi ja vallide.

Elu tahab aga elamist. Vähemalt kaks-kolm korda nädalas tuleb käia poes. Tihti tuleb ette võtta retki ka arstile ning pensioniametisse.

Ühe võimalusena saab kasutada ka invataksot, kuid seda peab Allekõrs liiga kalliks. Ühe otsa peale võtab invatakso 20-30 krooni, kuid aktiivse eluviisi juures ei saa seda 3500-kroonise pensioni juures kasutada kuigi sageli. Eriti, kui elamiskulud tuleb samuti sellest summast tasuda.

Seega rühib Allekõrs edasi mööda pooleldi koristamata kõnniteid, põigates aeg-ajalt ohte trotsides sõiduteele ning lootes heade inimeste abile siis, kui tema tooli rattad abitult libedas lumelopas ringi käivad.

Vaid seda loodab Allekõrs, et inimesed hakkavad tulevikus mõtlema väetimate peale nii, nagu näiteks Skandinaavias või Euroopas.