Peep Mardiste: kas saadame prügi Tallinna ahju?

Jäätmekäitlus puudutab meist igaüht, ka neid, kel enda väitel üldse prügi ei teki. Linna jäätmekava nimetabki nii linna elanikke kui ka ettevõtteid vastava ühisnimetajaga – jäätmetekitajad.

Minul jäätmetekitaja ja vastutustundliku linlasena on soov teada, mida linnavalitsus plaanib minult vastu võetud prügiga edasi teha. Jäätmekavast kahjuks sellele küsimusele vastust ei leia. Professionaalselt kirjeldatakse pea kõiki teadaolevaid jäätmete kogumise ja edasise käitlemise võimalusi, aga ei avalikustata, milliseid neist plaanib linnavalitsus kasutada.

Kehtiva korra kohaselt peab linnas iga elamu juures olema prügikast, mida regulaarselt tühjendatakse. Et linnaosade kaupa on prügivedaja aastateks paika pandud, siis on elanikule esmapilgul ükskõik, mis tema prügist edasi saab.

Aga jäätmete probleem ei kao, kui need on prügiautos ületanud linna piiri. Kogutud jäätmetega saab edasi toimetada siiski mitmel moel: näiteks maksimaalselt sortida ja taaskasutada, prügilasse ladestada või põletada.

Iga lahendus võtab omajagu raha ja jäätmefirmade investeeringud kajastuvad lõpuks ikkagi meie kõigi – jäätmetekitajate – prügiarvetes.

Jäätmekavas jäetakse kahjuks kõik otsad lahti ja nii me ei tea, millise keskse otsuse kavatseb linnavalitsus lähiaastail prügimajanduses teha. Formaalselt käib praegu avalik arutelu ning jäätmekava saab avalikkuse heakskiidu, kuid olulisimad, sisulised otsused jäetakse mugavalt hiljem kabinetivaikuses teha.

Linnavalitsusele on kahtlemata mugavam, kui ei pea tehtavat otsust põhjendama või huviliste küsimustele vastama – kõikvõimalikud valikud olid ju jäätmekavas formaalselt loetletud...

Tartu uue jäätmekava üks keskseid valikuid on jäätmete masspõletus. Esmapilgul tundub see ideaalse lahendusena: inimesed saavad prügist lahti ning selle põletamisel toodetakse elektrit ja sooja.

Prügipõletustehas tekitab omakorda keskkonnaprobleeme: põletamisel eraldub või jääb järele mitmeid ohtlikke ühendeid, millega tuleb edasi tegelda. Ent on teinegi probleem: kuna tehase ehitus on kallis, on see tasuv vaid püsivalt suure jäätmete koguse korral.

Kõige tõenäolisemalt kerkib prügipõletustehas Tallinna lähedale Iru elektrijaama. Eesti oludes peaks suured omavalitsused, näiteks Tallinn ja Tartu, lubama prügipõletustehasele aastaid kogu oma prügi. Jäätmete valdkonnas on kogu Euroopas aga eesmärk risti vastupidine: tekitada võimalikult vähe jäätmeid ning tekkiv maksimaalselt toormena taaskasutada.

Nii võibki põletustehas hakata higi ja pisaratega käimalükatud sortimise ja taaskasutuse süsteemile vastu töötama: tehasele oleks ju tarvis võimalikult suurt olmejäätmete kogust.

Loomulikult kaasnevad oma negatiivsed mõjud ka iga teise lahenduse puhul.

Ma sooviksin näha Tartu jäätmekavas erinevate võimaluste hinnaanalüüsi, sest pean jäätmetekitajana selle pikapeale kinni maksma. Kui eri võimaluste keskkonna- ja finantsmõjud on teada, siis saaks jäätmekava arutelul pidada sisulist debatti. Praegu pole see kahjuks võimalik.

Linna valmiv jäätmekava tunnistab, et jäätmete liigiti kogumise süsteem on praegu ebapiisav. Tõesti, konteinerid on sageli elukohtadest kaugel ning linnal pole olnud raha, et sundida taaskasutusorganisatsioone tegema rohkem. Isegi mõned suurpoed saadavad ostjaid oma taaraga kaugetesse kogumispunktidesse, rääkimata väikepoodidest.

Tartuski toimib paralleelselt kaks veidi erinevat sortimissüsteemi, mis tekitab segadust ja vähendab sortimisega jändavate inimeste motivatsiooni.

Mis veelgi hullem, Eestis pole ka konteineritel ühtset värvilahendust. Inimesed on liikuvad ja on väga tüütu igas linnas leiutada, millist värvi konteinerisse tuleks panna paber ja millisesse pakendid. Paljudes riikides on sortimissüsteem ühtselt lahendatud.

Lõpetuseks üks koeraomanikele oluline pisiasi, mille lahendus seisab pigem tahte kui raha taga. Koerte tähistatud jalutusaladele on hakatud paigutama kollaseid prügikaste, kust saab junnide kokkukorjamiseks väikseid kilekotte.

Kahjuks on kilekotid pahatihti otsas, ju võetakse neid sealt suuremal hulgal ka muuks otstarbeks koju kaasa. Kilekotid võiksid olla sellise teksti või pildiga, et inimestel oleks piinlik neisse kodus võileibu pakkida. Ehk kasutataks siis vastavaid kotte sihipärasemalt.

Lisaks ütleb terve mõistus, et sellised kotid peaksid olema biolagunevad.