Laupäeval taaselustus Tartus 50 aasta tagune aeg. Sellist hulka vanu suusahunte polnud Tartu Raekoja plats ja Emajõe kaldad juba ammu näinud.
Suusahundid näitasid raugematut indu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Parimad asjad sünnivad vaid tänu omakasupüüdmatule fanatismile. Rühm entusiaste lõi kunagi suusamatka, millest kujunes Eesti suurim talispordiüritus, seltskond entusiaste võttis ka laupäeval korrata sõidu mööda esimest Tartu maratoni trassi.
Pool sajandit tagasi asusid Tartust teele 210 spordisõpra, praeguseks on suurüritusel tulemuse kirja saanud 135 731 suusatajat. Pole ju maraton asjata saanud talvise laulupeo tiitlit.
Juubeldajad said osa miitingust raeplatsil, maratoni algusaegade hõnguliste loosungitega rongkäigust kunagisse stardipaika ning vastuvõtust Atlantises.
Tartu maratoni juubelit meeles pidama tulnud sadu inimesi tervitasid imeilus talveilm ja hulk tähtsaid tegelasi abilinnapeast rahvusvahelise suusaliidu peasekretärini. Päeva tegelikud kangelased olid aga need, kes omal ajal esimese maratoni läbi tegid.
Mis meenub aastast 1960?
Selma Teesalu:
Mina olin Erna ja Herbert Abeli õpilane ja tänu neile ma sellele esimesele sõidule sattusin. Sinna tuli ka minu praegune abikaasa Josif Kive Michelson, kes on vanim mäesuusataja Eestis.
Mäletan, et kui olime raekoja ette rivistunud, oli ilm suhteliselt külm. Mehed startisid Emajõe pealt. Michelson oli kõige esimene. Naised viidi 10 kilomeetrit Tartust välja. Ainuke teejoomispunkt oli Tüki (Nõuni) teemaja, seal ootasime mehi järele.
Meil olid leivaviilud kaasas, mina füsioloogina teadsin, kui hädavajalikud need on. Kui Pühajärve jääle jõudsime, hakkas päike juba loojuma. Kaasavõetud leivaga turgutasime üles ja aitasime finišisse seitse inimest, kes olid rajal nõrkenud. Michelson sai pärast kõige abivalmima grupijuhi diplomi. Käärikule jõudsime õhtupimeduses.
Rinnanumbreid loeti juba taskulambi valguses. Kuna Michelson ja tema sõber Venno Hansson oskasid joodeldada, lõpetasime joodeldamise saatel.
Teise päeva hommikul sõitsime veel Käärikul ringi ja päeval tõi buss meid koju.
Järgmisel aastal sõitsime veel maratoni. Siis tuli mäesuusatamise aeg. Hakati tegema mäesuusanõlvasid, käisime Kuutsemäel sõitmas.
Jaan Pau:
Suusahuvi mul oli ja eks tollal oli ju selline tühi aeg, muud seltsitegevust polnud. Eks mõned sõbrad tõukasid ka tagant ja nii sinna maratonile läksime.
Mul oli tolle aja kohta väga uhke pruunide nahkrihmadega Tšehhi kott, panime sõpradega joogid ja määrded sinna sisse ja leppisime kokku, et kordamööda kanname.
Ei mäleta, kelle kord oli kanda, aga ta unustas koti Tüki teemajja. Mina olin juba mitu kilomeetrit edasi sõitnud, kui selgus, et kott on maha jäänud. Sõitsin siis tagasi, kui Michelson vastu tuli ja ütles, et nad olid koti juba bussi peale pannud ja see sõidab Kääriku poole. Nii läks mul distants 4–5 kilomeetrit pikemaks.
Suusajälge polnud tollal sisse aetud, sõitsime mööda maanteed. Ainult Tartus ja Pühajärve peal oli rada. Kui üle Pühajärve Sihvale jõudsime, oli janu nii suur, et läksin Sihva poodi.
Sealne kaupmees aga keeldus mind teenindamast – külmunud ja lumine, nagu ma välja nägin.
Ilme Reintam:
Olin tollal EPAs ja info suusamatkast levis tudengite-õppejõudude seas kiiresti. Ma olin enne käinud Koola suusamatkal, mis oli üks esimesi suuri ja raskeid matku. Olin üleni suusatamise sees. Nii ei tulnud kõne allagi, et ma esimesele maratonile ei lähe.
Kui külm ilm oli, ei mäleta. Mäletan, et seisime kaldarinnatisel ja saatsime võistlejaid teele. Siis pandi naised bussi ja viidi 10 kilomeetrit linnast välja Tüki teemaja juurde.
Leidsin kodust üles 11 osavõtumärki, aga olen rohkem sõitnud. On olnud ka maratone, kus ma ei saanud tervet rada läbida, hakkasin kusagilt Nüplist peale.