Karlova kasvas mõisamaadele

Karlova linnaosa piirneb ametlikult Võru, Väike-Tähe, Tähe, Pargi, Kalevi ja Aida tänavaga ning Emajõe ja sadamaraudteega.

Karlova Selts näeb Karlovana eelkõige ajaloolist, suures osas 20. sajandi esimesel kahel kümnendil ehitatud puitasumit. Seega loeb selts südalinna poolt võttes Karlova piiriks Lille tänavat, lõunas aga Tehase tänavat.

Karlova vanim osa All-Karlova hakkas kujunema 18. sajandil. 1811. aasta linnaplaanil on enamik tänaseni säilinud hooneid Kalevi tänavas juba olemas.

Kalevi tänava parema külje hoonestus Lille ja Pargi tänava vahel pärineb valdavalt 18. sajandi lõpust ja 19. sajandi algusest.

18. sajandil hakkas ka kujunema nn Postijaama kvartal Võru tänava alguses Ees-Karlova loodenurgas. Emajõe orunõlval asuv Ees-Karlova ala hoonestati peamiselt 19. sajandi lõpul. Üks varasemaid asumeid oli Päeva tänava piirkonda kerkinud suvemajakeste koloonia.

Hoonestus edenes 19. sajandi lõpul jõudsalt rööbiti Tähe tänava teljega kagu suunas, sest Karlova ehk Kaarlimõisa omanikud müüsid keskmiselt jõukaile tartlastele krunte taskukohase hinnaga meelsasti.

Kiiresti kerkis palju odavalt püsti löödud elamuid, mistõttu jõukam rahvas hüüdis Karlovat halvustavalt pilpakülaks. Vastukaaluks ristiti uued tänavad kaunite nimedega: Õnne, Lootuse, Päeva, Kevade jne.

Valdav osa uuest Karlova hoonestusest pärineb 1910. aastate algusest, osaliselt ka 1920. aastaist. 1916  liideti Karlova täisehitatud krundid ja Purde talu maa Piiskopimõisa lähistel ametlikult Tartu linnaga.

Karlova ajalooline keskus on 18. aastasaja lõpul ehitatud ning 19. sajandil ümber ehitatud mõisaloss koos kõrvalhoonetega aadressil Eha 36. Mõis ise asutati 1793. aastal, mil selle maad eraldati Tähtvere mõisast. Mõis riigistati 1919. aastal, viimased 14 aastat on hoonetekompleks taas eravalduses.