Ajal on omadus muuta endisaegsed ja kindlasti ka praegused odavad või kallid asjad tulevikus väärtuslikuks. Võtame kas või Ülenurme gümnaasiumi raadiomuuseumi ühe eksponaadi, 1967. aastal Valgevene raadiotehases valmistatud Belarussi, mis omal ajal teatas mitu korda päevas: «Siin Tallinn!»
Vaevalt, et inimesed seda rohkem mööblitükki meenutavat eset omal ajal ilusaks ja muuseumivääriliseks pidasid, sest see raadio oli toona ju sama tavaline nagu päikeseloojang või tähed. Nüüd vaatame aga, et oh mis kena asi, kuhu on nutikalt ka grammofon peidetud.
«Kas tuleb tuttav ette,» katkestab Ülenurme gümnaasiumi direktor Olev Saluveer kooli raadiosõlme kolm aastat tagasi tehtud raadiomuuseumi esmamuljest tekkinud nostalgiahoo. «Me kõik õppisime nende asjadega, see siin on killuke Eesti kooli ajalugu.»
Selle jutu peale käivitab raadiomuuseumi ja kooliraadio üks hingeshoidja, Ülenurme gümnaasiumi majahoidja Airet Võõpsu üsna kõva surinat tegeva 1970. aastatest pärit kinoprojektori Raduga 2. Mustvalges filmis õpivad esimese klassi jütsid püüdlikult tähti. «Tol ajal tehti ikka täitsa häid õppefilme,» ütleb Olev Saluveer.
Ja kuigi tol ajal tundus teisiti, paistab muuseumis, et väga viletsad need nüüd juba ajalooks muutunud raadiod, lintmakid ja grammofonid polnudki. «Meil pea kõik eksponaadid töötavad,» kinnitab Airet Võõpsu ja paneb mängima keskealistele saksa või inglise keele tunnist tuttava grammofoni Junost.
Raadiomuuseumis on 350 eksponaati. Neist 20 pärineb Ülenurme gümnaasiumist, 40 annetas kooli vilistlane Aavo Lang, teist sama palju kinkisid erinevad inimesed ning 250 on kokku kraapinud Airet Võõpsu. «Airet on tehnikafanaatik, ta paneb kõik asjad tööle,» märgib Ülenurme gümnaasiumi eelmine direktor, nüüd seal filosoofiat, kultuurilugu ja kodanikuõpetust jagav Tarmo Kerstna.
No päris nii ikka ei ole, tõrjub tehnikafanaatik ja otsib välja mitu kilo kaaluva tänapäeva mõistes väga ürgse sülearvuti. «Meelitasime selle küll korraks tööle, aga asja temast ei saanud,» pajatab Airet Võõpsu. «Toiteplokis on kondekad läbi. Kui viitsiks need ära vahetada, küll siis töötaks.»
Juttu jätkuks raadiomuuseumis kauemaks. «Siin on ju ülevaade Eesti kooli tehnika arengust,» märgib Tarmo Kerstna. «Tehnika on ikka metsikult kiirelt arenenud.» Muheledes meenutab ta 1970. aastal Moskvas korraldatud väga võimast õppevahendite näitust.
«Nägin seal esimest korda paljundusmasinat,» räägib ta. «See oli Jaapanis tehtud, oma kolm meetrit pikk kolakas. Ja näe, tasapisi muutusid sellised asjad üha väiksemaks ning nüüd pole kooli, kus poleks paljundusmasinat.»
Aga Ülenurme hariduselu algas hulga-hulga aega enne paljundusmasinate võidukäiku ehk aastal 1766, selgub gümnaasiumi teises, kooli ajaloomuuseumis. «Siin on Eesti Vabariigi aegsed õpikud,» tutvustab Tarmo Kerstna tillukesse tuppa mahutatud kogu.
Muuseumi rariteet on 1858. aastal ilmunud Põlva pastori Schwartzi kirjutatud kooliõpik. Vanakeste hulgas on ka 1802. aastal ilmunud rootsikeelne piibel ning 1890. aastate lõpus trükivalgust näinud vanakreeka ajaloolase ja kirjaniku Xenophoni kreekakeelne memuaarteos «Anabasis».
Vanade kõrval on ka väga vanu asju. Näiteks paarkümmend aastat tagasi tõid õpilased toonase direktori Kerstna kätte hoiule Aardla poldrilt leitud ligi kümme tuhat aastat vana kivikirve. Liivi sõjas kasutatud kivist kahurikuulid kinkis muuseumile lapsevanem, kes oli need leidnud Viljandist üht maja lammutades.
Kenasti vitriini alla seatud kingsepa tööriistakomplekt on aga Tarmo Kerstna vanaisa oma. «Lapsed vaatavad ja imestavad, et nende väheste asjadega sai saapad otsast lõpuni valmis teha,» ütleb Kerstna.
Jah, vaatad neis kahes väikses muuseumis ringi ja imestad isegi: küll argised asjad muutuvad ikka kiiresti tavatuteks.