Kakskümmend kaks Peedu elanikku on oma käe alla pannud kirjale, kus väljendatakse protesti Peedule loodava psühhiaatrilist tuge vajavate laste ja noorte ravikeskuse vastu.
Peedu ravikeskus osale peedukatele ei meeldi
12. jaanuar 2010, 11:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jutt käib Peedul olnud endisest kirjanike suvekodust aadressil Vapramäe 11 ja 13, kus asuvad seni veel Tartu Ülikoolile kuuluvad hooned, millele ülikool püüab ostjat leida.
Kirjas kahetsetakse, et Peedu keskuse teemalistel aruteludel ei ole kahjuks viibinud paljud tulevase keskuse naabrid ning et nad on kuulnud ideest alles meedia vahendusel.
Peedut 52 aastat koduks pidanud ja seal oma lapsed üles kasvatanud Jüri-Tiit Soovere on koos pereliikmetega kirjale esimesena alla kirjutanud ning ütleb, et teda võib selle protestiaktsiooni initsiaatoriks pidada küll. Aga tal ei olnud sugugi raske oma murele kaasmuretsejaid leida – see olevat paljudel südames.
Peedu ei ole õige paik
«Psüühiliste vajakajäämistega inimeste ravikeskus peaks loodama üksikumasse kohta, kus haiged ei segaks elanikke ja kus elanikud ei segaks haigeid,» leiab Soovere. «Et niisuguste inimestega tekib paratamatult probleeme ja et näiteks Maarja koolist on toimetatud väga agressiivseid ja märatsevaid lapsi psühhiaatriakliinikusse, siis järelikult nad on ohtlikud.»
Ka pöörab Jüri-Tiit Soovere tähelepanu sellele, et plaanitav asukoht ei ole sugugi ohutu patsientide seisukohalt. Krunt asub kahe autoliiklusega tänava vahel, läheduses on kiirevooluline jõgi ja raudtee.
Jutud paljude töökohtade loomisest ei vasta tema meelest samuti tõele, sest niisugune asutus vajab eriharidusega spetsialiste, keda Peedul paraku ei leidu. «Arvatavasti ainukesena saab mugava kodulähedase töökoha ravikeskuse loomise idee autor,» ütleb ta.
Uus selgitustevoor
Idee autor on psühhiaater Anne Daniel-Karlsen, kellele peedukate protestikiri oli eile veel uudis. «Järelikult vajab teema uuesti läbirääkimist ja selgitamist,» ütleb ta.
«Aga alles 1. jaanuari keskpäeval, kui Peedu elanikel on kombeks kuuse all kokku saada ja üksteist tervitada, tulid paljud inimesed mu juurde lootust avaldama, et kõik hästi läheks,» lisab Daniel-Karlsen.
«See on vana ja sovjetlik mõte, et psüühiliste vajakajäämistega inimesed tuleb kuhugi ära ajada või peita,» ütleb ta. «Meie eesmärk on püüda aidata neil ühiskonnas edaspidi hakkama saada, mitte neid teistest eraldada.»
Anne Daniel-Karlsen rõhutab, et Peedu ravikeskusest ei saa kellelegi tema päriskodu ning et see ei tule mitte intellektipuudega inimestele mõeldud varjupaik, nagu on Maarja küla.
See oleks koht tavalistele inimestele, kes kas depressioonist või hingemurest vabanemiseks vajavad mõnda aega spetsialisti õpetust ja harmoonilist keskkonda. «Silmside hästitoimiva ühiskonnaga, mida Peedu aedlinnake endast kujutab, annab neile usku ja lootust,» märkis ta.
Elva linnapea Reno Laidre meelest tuleb kohalike inimeste arvamusega alati arvestada.
«Vastupidiselt peedulaste pöördumises mainitule ei ole kavandatav keskus mitte nendele lastele, kes on ühiskonnale ohtlikud, vaid suunatud lastele, kes kujutavad ohtu iseendale,» ütles ta. «Märkamist ja psühholoogilist tuge vajav laps võib elada juba praegu Peedul. Meie ülesanne on jõuda temani enne, kui ta endalt elu võtta üritab.»
Lõpuks märkis Laidre, et kui ka pärast uusi selgitusi jääb Peedu elanike vastuseis endiseks, tuleb kaaluda miljööteraapiakeskuse rajamist mõnele teisele kinnistule.
4. detsembril 2009 «Kontsert aitab luua Peedule noorte teraapiakeskust», 14. detsembril 2009 «Peedule võib tulla laste miljöö- ja ravikeskus», 8. jaanuaril 2010 «Peedu ravikeskuse rahaseeme on üle loetud».