Enriko Talvistu: Toomemäe tallamine

Ainus ehitis, tegelikult vare, oli hunnik toomkiriku telliseid. Krause nägi alul sinna ette raamatukogu, kirikut ja observatooriumi. Krunt ülikooli erinevate hoonete rajamiseks oli ju hea, kuid terve Toomemäe uute hoonetega katmiseks ei jätkunud raha. Nii kerkisidki tähetorn, anatoomikum, haigla ja veel paar pisemat ehitist, aga suurem osa haljastati, rajati alleed. Avalik park oli toona enamikule maailma linnadest kuulmatu ja uudne luksus.

Ülikool on ka Toomemäel vanadest Vene armee kasarmuhaiglatest alguse saanud eesti arstiteaduse häll.

Praegu on nendes oma aja kohta suurtes hoonetes riigikohus – selle riikliku institutsiooni Tartus resideerimine on pigem vist juhus. Siis veel kunagise kirurgiakliiniku hoonetes asuv korterelamu ning tühi endine sünnitusmaja (teaduslikuma nimetusega endine naistekliinik), kus hetkel paikneb Heino Elleri nimelise Tartu Kõrgema Muusikakooli osakond.

Üle sajandi kuulus ülikooli valdusse ka Toomemäge piirava Vallikraavi ja Baeri tänava äärsed krundid. Vaid viimasel ajal on see kõik kas riigi, linna või eramaa.

On üks asi, mis jäi mul kunagi ülikooli rajatud jalutuspargi kasutamise reeglistikust arusaamatuks, nimelt Toomemäel ratsutamise keeld.

Esmalt arvasin, et ratsutajad ja kaarikud oleksid ehk kuidagi heidutanud rahumeelseid jalutajaid ja tervisejooksjaid. Hiljem sain aru, et põhjuseks olid hobusekabjad. Need oleksid tallanud toona värskete puistemuldadest bastionide geomeetriliselt kujundatud nõlvad mingiks eelajalooliseks pinnase segapudruks.

Tänapäevaks on enamik nõlvu küll juhuslikult kasvanud puude juurestiku ja kohatise murukamaraga enam-vähem kindlustatud, aga ikka näeme seal treppide puudumise tõttu inimesi turnimas ning maastikurattaid Kristjan Jaak Petersoni ausamba pjedestaalil hoogu võtmas, et fotograaf saaks  jäädvustada parima hüppe.

Ümber Toome paiknevad hooned kipuvad samuti tühjaks jääma. Nii seisab neid kasutuna reas Vallikraavi tänava ääres. Baeri tänava äärne õppehoone vare on juba paras tondiloss. Midagi seisab raekoja taga ja Lossi tänava ääres. No mis õdus jalutuspaik see on, kust avanevad vaated varemetele!

Hea, et mõnes majas on elanikudki sees, kuigi anatoomikumitaguste puumajade küttepuude virnad ja Bergmanni monumendi esine elanike autoparkla on vaevalt Toomele eriliseks kaunistuseks.

Ülikool on muidugi tubli, et seoses Struve meridiaani Unesco maailmapärandi nimekirja valimisega leidis raha tähetorni renoveerimiseks astronoomia ajaloo muuseumi tarbeks. Aga ees ootavad ju veel lagunev ja pooltühi anatoomikum ning ega naistekliinikki kaua tühjalt seistes korras püsi.

Ma muidugi saan aru, et raketiteaduse tegemiseks on vaja uusi ja moodsaid pappmaju kusagil linna veeres. Aga ma ei mõista, kuidas siis vana ja korralikult ehitatud kivihoone kohe enam renoveerimisekski ei kõlba. Ei ole ju vaja siia neid vanade Euroopa ülikoolide ajaloolisi hooneid näiteks tuua?

Muidugi käib ülikoolile kogu Toomemäe kompleksi hooldamine ammu üle jõu. Jõudu taastatakse nüüd hoopis teistes otium’ites.

Üsna hiljuti remonditud Inglisild on jälle kohutavas seisus. Palja silmagagi on näha, et peagi saja-aastaseks saav Kuradisild vajab tõsist restaureerimist. Musumägi ja selle grotid ning sild pudenevad iga päevaga. Rääkimata arvukatest poternidest, keldritest ja tähetorni abihoonetest. Hea, et toomkiriku varemed nüüd vähemalt mõnda aega püsti seisavad.

Ärakolimisest räägib riigikohus. No kohe ei sobi talle see vana maja. Ja kitsas veel pealegi. Ei tea, kas kohtunikke tuleb kogu aeg juurde või meeldib ka neile paremini mõni uus pappkast linna servas.

Ajalooarhiiv näib samuti olevat loobunud mõttest olemasolevale hoonele juurdeehitist teha. (Seda segas muu hulgas ka üks muinsuskaitsealune kokkukukkuv puithoone hotelli Park kõrval.) Küllap arvavad nemadki, et uurijatele meeldib palju rohkem tööd teha pappkastis linnasüdamest kaugemal, näiteks Raadil. Siis on rahvamuuseumilgi seal tulevikus üksi vähem kõle olla.

Viimati pani ülikool müüki tenniseväljakud koos paviljoniga. Nojah, ega ülikoolis käijal vabas õhus sporti teha enam sobigi.

Paarikümne aasta vanune postmodernistlik tennisepaviljon, mis omal ajal tundus uudne ja põnev, on vana ja väsinud. Ei enam saunaskäike, hooldemeistri korterit ega talvist uisulaenutust. Lauluväljakul üks uisulaenutus on, aitab küll.

Näen juba vaimusilmas, kuidas mõni kinnisvarafirma sinna paar elamut kavandab, platsist saab parkla ning toomkiriku fassaadist uhke dekoratsioon.

Omaette hämu on aga kogu Toome haljastus. Piirid kaotanud jalgteed, mida võiks ju sillutada ja äärekiviga piirata. Suvel võis näha, kuidas toomkiriku kõrval suure buldooseriga teed tehti! Muru on suurte puude tõttu enamasti olematu. Põõsaid pole enam ammu istutatud.

Varem poeti veel kohe-kohe koostatavate planeerimiskavade puudumise taha. Nüüd on üldplaneering juba kümme aastat valmis ja kuus aastat kehtiv, aga tegelikult pole vist selle kohaselt tehtud Toomel ühtegi toimingut. Vananenud teine, nii et mahavisatud raha. Jutud ja arutelud Toomemäe renoveerimisest on tasapisi vaibunud.

Suure hurraaga tutvustati uute pargipinkide disaini, aga tänaseks on üks nendest juba lammutatud ning istujaid neil ei näe. Paar uut treppi ju on tehtud, aga ilma käsipuudeta. Vanade auklikuks kulumise parim näide on üks käidavaimaid treppe tenniseväljakute kõrval.

Toomel pole kahjuks nii palju elanikke, et tekiks mingi kohalike identiteet või surverühm nagu Supilinnas või Karlovas. Ülikool vaatab samuti kusagile mujale. Linnavalitsuse tähelepanu koondub rohkem Raekoja platsi, Küüni tänava ja uute kaubamajade kanti.

Möödas on need ajad, kus linnaisad Taara puiestee alguse nn aadlipesadest üle Toome tööle jalutasid, milleks Kassitoomele eraldi teed ja trepidki tehti.

Vanake Toom on jäänud vaeslapse ossa, kes ülevalt kurvalt pealt vaatab linnasakste uhkeid tulesäras jõulusid all-linnas. Sinimustvalget jõuab ta tähetorni tipus veel kanda, aga pea seegi mõne uue Tigutorni tippu ära ei viida.

On vist liiga optimistlik loota, et kusagil astuks kokku selle linna vanima pargi korrastustoimkond, kellel oleks kaalu ja tarmukust. Ametis oleks pargivaht või direktor, kes kõigi Toome asjadega kursis oleks.

Seniks lihtsalt tallame Toomemäge, seda koos kahe- ja neljarattaliste abivahenditega, sest hobustega seda teha on ju keelatud.