Elulooraamatute tulvas särab kroonijuveel

Lõviosa meil tõlgitud ajaloo suurkujude ja kunstirahva elulugudest näikse olevat küll märksa pealispindsemad ja värvivaesemad kui äsja ilmavalgust näinud Underi-monograafia. See särab nende tulvas kui kroonijuveel.

Raamat mõjub muidugi oma mahuga, mis veidi suurema trükikirja juures olnuks tublisti üle tuhande lehekülje.

Päevikutest, kirjadest ja mälestuskildudest rullub lahti Underi eraeluliste probleemide lõppematu rägastik.

Esimene õnnetu abielu ja pikaleveninud lahutus, sagedased migreenid ja depressioonid, pidev muretsemine tütarde ja teiste pereliikmete saatuse pärast, rahamured, masendavad sõja-aastad ning lõpuks pikk ja nukravõitu pagulas- ja vanaduspõlv. Seda kõike kipub ehk kuhjuma liigagi palju.

Ootuspäraselt on aga kõige paeluvam biograafia esimene kolmandik, peatükid algaja luuletajanna suhetest Eduard Vilde, Ants Laikmaa, Friedebert Tuglase, Artur Adsoni ja esimese abikaasa Karl Hackeriga. Senises eesti kirjandusloos sama hästi kui polegi kirjanike (intiim)suhete nii üksikasjalikke ja avameelseid kirjeldusi.

Sirje Kiini kommentaarid on empaatilised, maksimaalselt erapooletud ja veenvad. Näiteks Vilde ja Underi suhted võtab ta kokku järgmiselt: «Vilde ja Underi ootuste ja lootuste konflikt seisnes selles, et Vilde otsis endale Naist ja elukaaslast, Under aga vajas ennekõike «meistrit ja õpetajat». Tema elus oli Mees juba olemas» (lk 87).

Küsimärke tekib ehk Tuglase puhul («tõenäoliselt ehmus ta Underi tundejulgusest» – lk 181). Siin tundub, et meesautor kirjutaks vastava peatüki vahest teisiti. Sirje Kiin ongi astunud Tuglase-küsimuses poleemikasse Jaan Unduskiga.

Teoste lähivaatluse kõrval pakuvad rohkesti uudset materjali peatükid Underi luuletajamina arengust ja kristalliseerumisest, hilisemast ulatuslikust enesetsensuurist, tema luule tõlkimisest, rahvusvahelisest retseptsioonist.

Monograafias on aga näiteks ka intrigeeriv alapeatükk «Iginaiselikust maskuliinse vaimsuse kandjaks».

Ja muidugi raamatu lõpuosa – «Miks ei saanud Marie Under Nobeli kirjanduspreemiat?» Üks järeldus on iseäranis nukker: «Marie Underil ei olnud kahjuks õnne leida oma luule tõlkijaks mõnd tõelist võõrkeelset poeeti» (lk 795).

Kuid nüüd võime rõõmuga tõdeda, et Marie Under on leidnud endale tõeliselt hea, ühtviisi kõrgelt missiooni- ja luuletundliku biograafi.

Ülipõhjalik monograafia luuletajast peaks olema võrdse huviga loetav nii teooriaid ja vaimsust nautivale kirjandusinimesele kui ka dramaatilist elulookirjeldust otsivale lugejale.

Sirje Kiin, «Marie Un-der. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt».  Kirjastus Tänapäev, Tallinn 2009, 864 lk.