Noore teadlase preemia pälvinud Mait Müntel (32), kelle töö on analüüsida Šveitsi-Prantsuse piirile rajatud elementaarosakeste kiirendi ehk hadronite põrgataja andmeid, näeb Eesti perspektiivi tuumaenergeetikas.
Füüsik peab musta augu hirmu asjatuks
6. jaanuar 2010, 09:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas suur hadronite põrgataja on jõulupuhkusel või töötab?
Pandi seisma. Põhimõtteliselt tehakse hooldustöid, aga see pole otseselt seotud jõuludega. Üldist pikka jõulupuhkust CERNis (Euroopa Tuumauuringute Keskus – toim.) ei olegi. Listi tulevad pidevalt kirjad, töö käib.
Kas on lootust, et suudate järgmisel aastal seal Šveitsi ja Prantsusmaa piiril maailmalõpu ära korraldada või vähemalt Euroopagi musta auku imeda?
Selline jutt on ohtlik, sest kuigi see on mõeldud naljana, võivad inimesed tegelikult hakatagi kartma. Hiljuti jooksis ju telekas katastroofifilmide sari, mille üks osa näitas, kuidas CERN maakera hävitas. Midagi sellist ei juhtu.
Nii et ohtu teie nn maailmalõpumasinast kindlasti pole?
Kosmilised kiired, mis maakerasse põrutavad, võivad olla tuhandeid kordi suurema energiaga kui CERNis kiirendatud osakesed. Ometi on need kosmilised osakesed Maad pommitanud 4,5 miljardit aastat ja Maa on alles.
See musta augu jutt põhineb mõnel matemaatilisel teoorial, mis eeldab, et ruumil on rohkem dimensioone, kui me praegu näeme ja tunneme. Kuid isegi, kui nii oleks, aurustuks tekkiv mikroskoopiline must auk momentaanselt. Ja kui ka ei aurustuks, siis lendaks ta maakeralt hetkega minema, sest osakesed liiguvad kiirendis valguse kiirusega.
Avaldasite 2007. aasta kevadel Eesti Päevalehes arvamust, et tuumaenergiale praegu Eestis alternatiivi ei paista, sest keskkonnavaenulik põlevkivienergeetika kaob varem või hiljem, tuuleenergia on aga ebastabiilne ja kallis. Kas olete oma seisukohta muutnud?
Ei ole. Roheliste valimiseelsed tuuleenergiat propageerinud artiklid olid minu arvates tendentslikud. Südametunnistus sundis vastama.
Sellest pole pääsu, et Eesti hakkab tuumaenergiat kasutama. Iseasi, kas me ostame sisse piiritaguse tuumajaama toodangut või ehitatakse Eestisse oma jaam.
Väga suur emotsionaalne argument on olnud Tšernobõli õnnetus, mis seiskas tuumajaamade ehituse kahekümneks aastaks. Sellest ülesaamiseks on tuumajaamade tehnoloogiat arendatud ülima turvalisuseni, aga hirm on visa kaduma.
Ma kujutan ette, et esimene inimene, kes kõrvetas ennast tulega, jäigi tuld kartma, aga inimkond siiski õppis tuld kasutama.
Kas te kujutate näiteks ette, kui palju tekiks teie kohta radioaktiivseid jäätmeid ühe aasta jooksul, kui kasutaksime tuumaenergiat?
Ei kujuta. Ilmselt mahuvad need diplomaadikohvrisse?
Üks gramm. See on tühine kogus võrreldes prügimäega, mille inimene muu tarbimisega enda ümber tekitab.
Kas täiesti uue energeetika, näiteks paljuräägitud vesinikuenergeetika rakendumine pole meie eluajal tõenäone?
Ei julge öelda, sest pole sellesse valdkonda süvenenud. Nafta ei saa kindlasti otsa meie eluajal ega ka hulk aega hiljem.
Uute energiakandjate kasutussevõtt on eeskätt majanduslik küsimus.
Kui sul on üks hästi sisse töötanud süsteem, peab välja pakutav uus produkt olema väga palju soodsam, et sa vana infrastruktuuri välja vahetaksid.
Mulle meeldib ütlus: ega kiviaeg seepärast lõppenud, et kivid otsa said.
Kopenhaagenis lõppes hiljuti üsna tulemusetult kliimakonverents. Kas teie istute selles paadis, kus arvatakse, et inimkond suudab maailma soojaks kütta, või arvate, nagu näiteks tuntud akadeemikud Anto Raukas ja Endel Lippmaa, et kliima soojenemises saab süüdistada siiski vaid emakest Päikest?
Pigem olen paadis, kus arvatakse, et meie maailm küll soojeneb, aga inimese roll selles on tühine.
Oletagem, et kliimasoojenemise poksikoti sümboliks saanud endine USA asepresident Al Gore ja tema mõttekaaslased tõepoolest eksivad. Kas teie meelest on ometi ilmne, et fossiilkütuste põletamise piiramine on mõistlik?
Jutt, et inimene suudab kliimat mõjutada, on üsna kahtlane. Selle jutuga kaasneb küll positiivne efekt, et inimesed mõtlevad rohkem looduse hoidmise peale, aga looduse hoidmine ei tohiks tulla valetamise tulemusel.
Vildakaid loodushoiu meetmeid leiutades võime loodusele hoopis rohkem kahju teha.