Enriko Talvistu: olen minagi jalutanud Tartus

Nüüd on kirjastus Solness oma jalutuskäiguraamatute sarjas jõudnud ka Tartusse (varem olid põhiliselt Tallinna linnaosad). Ehk on neist esimene kesklinna ja Toome-tagusega liiga suur ettevõtmine – kindlasti vääriks mõlemat eraldi käsitleda. Pole ju tegemist trükisega lühikülastajast turistile, vaid kohalikule ajaloohuvilisele mõeldud teatmeteosega.

Eristada tulekski arhitektuuri- ja ajaloohuvilisi. On ju nii ühed kui ka teised seotud erineva andmemahuga ning mõlemad on Tartu-suguse kultuurilooga linna puhul üpris mahukad.

Enamik maailma linnade vastavaid teatmikke-juhte ongi jagunenud kultuuri- (s.o majade asukate ning nendega seonduvaga) ja arhitektuuriteatmikeks (s.o majad ning nende loomisega seonduv ehituslugu).

Esimesed on tunduvalt poeetilisemad, teised omal alal asjatundlikud ning joonistega varustatud ehituskunsti teatmikud. Lähimatest on kasutada samalaadsed kultuurijuhid ja arhitektuurijuhid meie kubermangu pealinna Riia kohta, kaugematest ei hakka siin paralleele tõmbama.

Tartu jalutusjuhise puhul on tegu seguga ning seda enam kerkib küsimus valikutest. Ei taheta justkui olla täiuslik kultuuri- ega täiuslik ehituslooline juht ja õpetaja. Loomulikult sunnib see peale teatud valikud ning pealiskaudsuse.

Samas pole välistatud meelisteemade puhul põhjalikkuski. Sõltub kõik autoritest ning nende eelistustest. Kuid miks peaksid eelistusi sisse juhatama mitmed Tartu autoriteedid linnapeast alates?

Olles lapanud seda üllitist eest tahapoole ja vastupidi, leiab loomingulisi üllatusi nagu Kuperjanovi 38a hoone autorsuse omistamine Riia päritolu arhitektile Sergei Antonovile (versus projektile allkirja andnud Anatoli Podtšekajev) ning osutus hoone sarnasusele Philipsi raadiovastuvõtjatega.

Ainult et samasugust raadioaparaadiarhitektuuri oli toona kogu art deco tüüpi Euroopa arhitektuur täis. Küsimuseks jääb, kas raadiod mõjutasid arhitektuuri või vastupidi ning mis on kogu selle ajastu artdecolikkuse mõiste iseenesest.

Veel paljusid teisi esmakordselt suures trükis avaldatud omanikke ja ehitusmeistreid täis üllitis on ju tähelepanuväärne allikas. Ometigi meenutab see tüüpilisi muinsuskaitseõiendite ajaloolisi lisandeid, kus peatähelepanu oli hoonete omaaegsetel valdajatel ning riigipoolsetel revisjonidel ruumide kaupa, aga õiget ülevaadet hoone ehitusloolisest kulgemisest sealt ei saanud.

Kogumiku põhiline puudus: puudub ülesehitus ja selle printsiip. Puudub see üldine põhimõte, mille alusel hooneid vaadeldakse. Kõik on samas luuleline ja samas täpne tähtsusetute andmete osas. Ja samas subjektiivne autorite eelistuste osas.

215 artikli seas pole vist ühtegi, mille kohta poleks siinkirjutajal lisada parandusi ja täiendusi, alates Matti Miliuse suplemisest (ju kaunis uus kultuurilooline kummastus) kuni keskaegse Tartu linnamüürideni välja (Olev Printsi joonistused selles ülevaates on küll äärmiselt eksitavad).

Siit saavad noored indu otsida mingeid tiike Vallikraavi ja Baeri tänava vahemikus, mis justkui olla olnud kunagised keskaegsed kaitsekraavid. Palun teid, noored inimesed, ärge otsige, see on puhas luul puutumata geoloogilises pinnases. Enamik keskaegseid plaane, mille peale on joonistatud nüüdisaegne linnaplaan, on raamatus suurte vigadega.

Soovitatav olnuks kasutada Tartu kauase ajaloohuvilise, geodeet Uno Hermanni enam-vähem mõõdistatud rekonstruktsiooni, mis on ju ometi autoritele kättesaadav.

Ärge otsige muinaslinnuse eesväravat vana anatoomikumi juurest. Ärge uurige, miks Matti Varik tegi nii koleda Villem Reimani monumendi, sest ta ainult taastas selle fotode järgi.

Siinkirjutaja pühib ka käed puhtaks väitest, justkui oleks väikeses puumajas Jakobi 27 leiutatud Eesti lipu värvid. Tähelepanelikum lugeja oleks omaaegsest Postimehe artiklist lugenud välja seda, et kõnealune tudeng Ado Mohrfeldi elamu asus just nimelt selle maja taga hoovis ning on juba ammu hävinud.

Lk 165 ära toodud maja on küll igati nett ja korras, aga kaugel sellest, et arvata, justkui olnuks toonastel eesti tudengitel niivõrd vähe raha, et vaid sellises «kuudis» korterit üürida.

Muuseas on tähelepanuväärt ka vähene EÜSi majale (Tõnissoni 1) enesele pühendatud peatükk. Heivi Pullerits jalutusraamatut tutvustavas artiklis (TPM, 20.11.) juba kirjutas, et siin ei mainita Soome-Vene rahu sõlmimist. Siiski on teisigi puudusi.

See meie rahvusliku arhitektuuri tekkeloo väheseid säilinud lipulaevu arhitekt Georg Hellati teostuses olevat väidetavalt arhitektuuriloolase Ants Heina juhuhinnanguil seotud ameeriklase Frank Lloyd Wrighti arhitektuuriliste tõekspidamistega, milles aga võtaksin tõepoolest kahelda ning jääksin seni kehtinud rahvusromantilise juugendi määratluse juurde.

Täielikult on unustatud mainida arhitekt Artur Kirsipuu rolli hoone laiendajana 1927. aastal ning sellele eelnenud arhitektuurivõistlust, kus ei Georg Hellat ega ka Karl Burman pälvinud esimest auhinda.

Miks Hellat on tituleeritud inseneriks, iseõppija Burman aga arhitektiks, jääb vaid reisijuhi autorite teada. Sest kõige jubedam on teose häbiväärne register, millesugust oleks oodanud küll Mart Kalmu koolist tulnud vähese humanitaarharidusega arhitektilt Tõnis Kimmelilt, aga mitte kraadiga ajaloolaselt Mart Siilivaselt.

Iseenesest ei üllatagi, et Tallinna koolitusega inimesed Tartu pangahoone (praegu haridus- ja teadusministeerium) autoriks järjekindlalt Karl Burmani poogivad, ehkki tartlaste teave Burmani osast selle hoone saamisloos on sama suur kui Podtšekajevi osa eelmainitud Kuperjanovi 38a hoone puhul.

Sootuks suurem üllatus on registri jaotus alapeatükkideks ning suvaliselt valitud tegelaste mainimine siin-seal. Ausalt öeldes pole kohanud sellisel alusel koostatud registreid isegi Kapa-Kohila populaarteaduslikes väljaannetes.

Et Hellat, Kangro ja Schröder on ehitusmeistrid või äärmisel juhul insenerid ning Siilivase kursusevennast kunstiajaloolane Aivar Roosaar arhitektiks ülendatud (millist nimetust ta ka väärib), on vaid tühiasi. Katsuge neid tegelasi eesnimede ja tiitlite (ehitusmeister) järgi tähestikuliselt ritta pandud nimestikust leida. Keeletoimetaja Madli Vallikivi-Päts on ilmselt rohkem nime pärast ära mainitud.

Pooled tekstis mainituist on niikuinii puudu või nimetatud «Fr R Faehlmann; mälestusmärk» all ning seda enne järgnevat Franzi (von Villebois). Enne linnaarhitekte (nimekiri jällegi katkendlik) on kirjas ülikooli arhitektid. Just nimme on seal jäetud märkimata Martti Preem, kelle all sellise nimetusega ametikoht 1996 just taastatigi.

Muidugi ei meeldi ta Siilivasele ja Kimmelile, sest lahingud muinsuskaitse subjektiivse esindaja Siilivasega on Tartus legendaarsed. Ent Preem on ju Paabeli keeltemaja (Ülikooli 17) ja paljude ajalooliste ruumide (siinjuures toonitaksin aula rekonstrueerimist) uue kujunduse arhitekt.

Samas on praegune ülikooli ruumilahendaja Merje Müürisepp oma barokse metallist lilleaiaga Näituse tänaval Iu­­ri­­dicumi (Näituse 20) kõrval ometi terve leheküljega esindatud. Ilmselt selleks, et tõestada haridus- ja teadusministrile tema korteri aknast avaneva mõttetuse vajalikkust ministeeriumi raha kulutamisel.

Arhitektid Jüri Siim ja Uku Põllumaa ei leia samuti armu Vallikraavi nurgal asuva panga- ja ärihoone tõttu. Seejuures ei hakka ma toonitama olematuid objekte, mille projekte jalutusjuhis vaimustusega esitletakse, näiteks raudteejaama ootepaviljon – see hobuse unenägu jääb ilmselt üldsuse vastuseisu tõttu tegemata.

Pigem toonitaksin uusloomet paljude nimede ja väärtushinnangute koha pealt. Nii tekivad ajalooline Tähtvere versus Vaksali-Kastani piirkond ning Aialinn versus Tiigi-Vanemuise piirkond ning Faehlmanni maja (seal, kus asub ajakirja Akadeemia toimetus) saab kellassepp Meybaumi majaks.

Struve tänav saab nime 1980ndail; KGB kolib kirjanike majja 1960ndail; ülikooli kohvik tekib alles pärast Aivar Roosaare rekonstruktsioone 2006 jne. Kusagil Rüütli tänaval olla maha märgitud keskaegsed elutoad (no tule, jumal...) ning kohvik Grepi maja (ilmselt põlistatud uusnimi) Rüütli 14 olevat juba Schlateri litol aastast 1853, ehkki tegelikult seda seal pole.

Enne läheb jumala päike looja... aga siiski on raamatus ju palju põnevat pildistikku ja huvitavat ajaloolist materjali endiste omanike ja ehitajate kohta.

Mart Siilivasele tahan lisada, et vallivahi maja afäär (lk 158) on tegelikult tema enda afäär. See oli vaid tema kui muinsuskaitse ametniku arrogants, mis uue rahvamuuseumi juba projekteeritava hoone ehituse summutas suurepärases asukohas ning tekitas kultuurihoonete kesklinnast välja viimise tuhina. Seda afääri söövad juba meie järeltulijad.

Justiitsbürgermeister Viktor Kupfferi maja küll rahvamuuseumile planeeritud asukohas ilmselt ei asunud, sest tema ostetud Hetzeli maja (selle õppejõu nime Liivi tänav pikka aega ka kandis) asus ju praeguse arhiivi koha peal, aga vaidluses kodulähedaste õilsate puit-

hoonete nimel on autorile iga argumendi väänamine kasulik.

Ceteram censeo, lugupeetud Kimmel, Siilivask ja Vallikivi-Päts, Tartu Ülikooli asutamise aastaga võib küll eksida, aga mitte samas Tartut käsitlevas raamatus kaks korda järjest, eriti kui raamatule on saatesõna kirjutanud ülikooli rektor ja linnapea.

Käige parem Riia arhitektuurijuhiga Kristjan Jaak Petersoni radu. Muidu võib ju sarnaseid riigitöö kõrvalt tehtud üllitisi edaspidigi lugeda.