Seni lühijuttude ja romaaniga tunnustust võitnud Mehis Heinsaar on nüüd kogunud ühtede kaante vahele oma luuletused, mida ta on kirjutanud 16 aasta jooksul.
Jutuvestja päästis valla oma luulesoone
/nginx/o/2023/11/27/15745059t1h7f42.jpg)
8. detsember 2009, 10:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elektronkataloogid näitavad, et Heinsaare esimesed trükis esinemised olidki luulevormis: kogumikus «Ilmre: luulevõistluse «Kuldne kaseleht ‘93» paremik» (1994) ja Postimehes (28. jaanuaril 1995).
Üksikuid luuletusi on ilmunud hiljemgi.
Mõtte- ja tundeluule
Juhan Liivi («Elu sügavusest») või ka Marie Heibergi hämarluulet meenutava pealkirjaga kogumik «Sügaval elu hämaras» sisaldab värsse, mida võiks üsna võrdselt nimetada nii mõtteluuleks kui ka tundelüürikaks.
Lugedes meenusid kohati Ernst Enno rändajameditatsioonid või Karl Ristikivi luulekogu «Inimese teekond» – ohtrasti enesekaemuslikku filosoofilise varjundiga lüürikat sisaldab ka «Sügaval elu hämaras».
Varjundirohkelt annab autor edasi kõige erinevamaid tundetoone ja meeleseisundeid. Ta soovitab vahel lausa otsesõnu usaldada ikka ja alati oma sisetunnet: «Kiirustada ei maksa./ Kui oled tühi ja nukker,/ siis ole tühi ja nukker/ need mõned päevad» (lk 51).
Heal luuletajal peab peale suurte tunnete, mõtete ja muidugi sõnaseadmisoskuse olema ka valivat-korrastavat intuitsiooni, vormimeelt, millega oma nägemusi tihendada.
Sellest küljest vaadates näikse raamatus siin-seal ette tulevat ka katteta ja ebamäärast romantilist tundlemist. Pikad vabavärsid voolavad vahest liigagi vabalt. Ehk seletab seda asjaolu, et raamatu varaseimad värsid on kirjutatud veel teismelisena.
Kuid enamasti on ka Heinsaare kõige «malbematel» värssidel mingi laiem alltekst ja tagamaa.
Ajuti omandavad autori visioonid lausa kosmilised mõõtmed, näiteks luuletuses «Kaks planeeti»: «Kui päev jõuab õhtusse/ ning lõpeb/ ühe kääbustähe türannia,/ avab öö oma aknad –/ ja miljardid päikesed/ õrnades kaugustes/ pääsevad paistma me üle!» (lk 59).
Selline kõrgem vaatepunkt lisab Heinsaare kammerlikule-intiimsele luuleilmale sageli avarust ja üldistusjõudu.
Mängleva kergusega
Mõnigi kord suudab ta mängleva kergusega edasi anda keerukaid hingeseisundeid, millega tulevad toime ainult küpsed luuletajad.
Kummalised vaikelud, eksistentsiaalne ärevus, olemise «staatiline elekter», ambivalentsed tundevõnked on tal sageli edasi antud mällusööbiva sisendusjõuga.
«Sügaval elu hämaras» on mõttetihe, erksavaimuline, kujundiküllane ja sõnatäpne luuleraamat, mis kaugeltki ei meenuta sahtlipõhjadest kokku otsitud ja kaanetatud kõrvalharrastust, vaid lisab mitmeid olulisi jooni prosaist Heinsaare kirjanikuportreele.
Täna kell 18 esitleb Mehis Heinsaar oma luulekogu Tartu kirjandusmaja krüptis.
Raamat
Mehis Heinsaar, «Sügaval elu hämaras».
Fotod: Arne Maasik. Kirjastus Verb, Tallinn 2009, 111 lk.