Tartu maratoni mälestusmärgi võistluskavandite hulgast on esialgu välja valitud kaks esikohaväärilist – «Lumm» ja «Rutt». Kumba eelistada? Või leidub mõni tähelepanuväärsem kolmas?
Tartu maraton väärib põnevat mälestusmärki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et 50 aasta tagused fotod märgivad esimese Tartu maratoni stardipaigaks jõejää tänase ööklubi Atlantis ees, valiti mälestusmärgi asukohaks ahtake ala jõe raepoolsel kaldal, otse Atlantise vastas. Planeeritav asukoht ja ka skulptuuri olemus on linna üldises monumentaalkunsti raamistikus määrava tähtsusega.
See, millise avaliku kunstiteose linn rajada laseb, kõneleb tartlastele ja kogu maailmale Tartu minapildist. Viimastel aastatel on sellekohane eneseväljendus olnud meeldivalt värske («Toru-Jüri»), julgelt eneseirooniline («Siga»), kuid kohati ka saamatult lollakas (Tartu kaubamaja).
Ent linnapildi üldilme on siiski sõbralikult kultuurne ning ajaga hoolsalt üheshingav. Sellist suhestumist ootaks ka uuelt monumendilt.
Neljas rühmas
Konkursile esitatud 38 kavandit võiks vormipõhiselt jagada nelja rühma.
Esmalt tööd, mis kujutavad kas stardi- või finišitulpasid (ebaveenvad postamendid, mida luuletaja Erkki Luuk monukateks nimetaks); skulptuursed vormikatsetused, millega lund tähistatakse (oma lihtsas abstraktsuses väetid); skulptuurigrupid, mis kujutavad suusatajaid (sisult sarnased teiste Tartu «metallidega» nagu Peterson või Kalevipoeg).
Ning lõpuks maratoni suusajälge tõlgendavad võistlustööd, mida teistest kavanditest eristab visiooniküllam suhestumine linnamiljöösse ning klaarilt artikuleeritud küsimus avaliku skulptuuri või linnakogemuse enese kohta.
Eelnevale tuginedes tooksin Tartule kõige sobilikuma kavandina välja võistlustöö «Kaksik» (Egon Metusala ja Liina Stratskas). See kujutab endast kahe silla vahel looklevat «suurendatud suusarada, mis tõuseb ja langeb reljeefi suhtes, püüdes anda edasi sellel rajal suusataja liikumist».
Selline suusarada seisneb kahes paralleelselt jooksvas kolme meetri kõrguses betoonseinas. Kallakuga pinnasest tulenevalt oleksid suusarajal «tõusud» ja «laskumised», mis vaatajale avalduksid nii hirmutavas inimeseüleses müüris kui ka kontrastselt põlvekõrguses rajakujutises.
Selline totaalne skulptuur mängiks vaataja ruumitajuga ning viskaks põhjamaiselt muheda nalja ka lumevangis elamise kohta. Emotsioon on küll ängistav, kuid toetab ka identiteeti. «Kaksik» žürii poolt äramärkimist ei leidnud, küllap ei usutud selle teostatavusse miljoni krooniga (konkursi reegel).
210 päkapikku
Kahest võidutööst soovitaksin otsustada siiski Elo Liivi ja Katrin Koovi «Lumma» kasuks, milles on 210 (kuigi see arv niikuinii ei teostu) päkapikust suusatajat.
Nagu ikka, jääb puudu julgusest teostada midagi raputavalt põnevat.
Rait Siska, Risto Tali, Ülo-Tarmo Stööri ja Lembit-Kaur Stööri «Rutt» (maratoni rajaprofiiliga piiritletud väike puhkeala) on pigem suunatud ühele säravale päevale ETV otsesaates – taust sportlaste küsitlemiseks –, kuid «Lumma» puhul jätkub tartlastele peaaegu igaks päevaks aastas kihistamist ühe ebamaise väikemehe üle.
«Lumm» edastaks mälestusmärgina sõnumit linna jätkuvalt heast mõtlemisest, ent nagu ikka, jääb puudu julgusest teostada midagi raputavalt põnevat. Tartu on aga võrreldes Tallinnaga nn antimonumentideks juba ammu valmis ning eks neid tasahilju hakka kerkima ka.
Gregor Taul on lõpetanud TÜs bakalaureuseõpingud semiootikas ja kirjutab nüüd EKA magistriõppes magistritööd avalikust skulptuurist taasiseseisvunud Eestis.