Kas on võimalik õppida ja õpetada koolis, kus ei õpi ainult eesti peredest pärit lapsed? Kui kooliperel on tahtmine ja soov olemas, siis saab küll ning lõpptulemusena võidavad kõik osapooled.
Marika Vares: teise rahva kõrval märkad paremini ka ennast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õpetajad saavad rakendada oma teadmisi uut moodi, eesti emakeelega õpilane muutub sallivamaks ja õpib tundma teist kultuuri ning mitte-eestlasest lapsest saab Eestit armastav, meie riigist lugu pidav ja siin hästi kohanenud inimene.
Tartu kommertsgümnaasiumis on õppinud läbi aegade vene, ukraina, bulgaaria, soome, mari, aserbaidžaani, grusiini ja armeenia rahvusest õpilasi. Enamik neist on kakskeelsete perede lapsed või siin hästi kohanenud venelased, nii et neil pole olnud olulisi probleeme eesti keeles suhtlemise ja hakkamasaamisega.
Meie koolis käivad veel hispaanlased, kes on Eestis katoliku kiriku juures misjonärina tegutsevate vanemate lapsed. Esimesed Hispaania lapsed tulid meile seitsme aasta eest esimesse ja teise klassi ning nüüdseks on neid meie koolis õppinud kokku kaheksa. Käesoleval õppeaastal õpib meil kolm hispaania ja kaks saksa rahvusest õpilast, üks neist vahetusõpilasena.
Eri rahvusest õpilased on kogu koolikollektiivile midagi juurde andnud ja omalt poolt oleme püüdnud neile pakkuda võimalikult õppijasõbralikku keskkonda.
Mis keeles õppida
Teisest riigist tulnud ja emakeelena teist keelt kõnelevad õpilased on siin elanud eakaaslastest kehvemas seisus erineva keele ja kultuuritausta tõttu.
Kõnearenduse eesmärgil on nad osalenud kõneravi tundides ning näiteks tänu integratsiooni sihtasutuse projektidele on olnud võimalik korraldada hispaania lastele individuaaltunde ja klassiväliseid üritusi, et neid paremini Eesti eluoluga kurssi viia.
Kohaliku taustaga kakskeelsete perede laste õpijõudlus pole teiste omast sugugi kehvem seetõttu, et nende rahvuseks pole sünnitunnistusel märgitud «eestlane».
Oluline on pere valmisolek last toetada ning lapse julgus küsida abi, kui ta seda vajab, olgu ta siis mis rahvusest tahes.
Vahel ei pruugi kõrvalseisja märgata, et lapsel on probleeme. Kindlasti ei saa siin alahinnata klassijuhataja ja õpetajate hoolivust, kodu ja kooli koostööd.
Olen arvamusel, et vene keelt kodukeelena kõnelevad vanemad peaksid lapsele kooli valides eriti sügavalt läbi mõtlema, kas eesti või siiski vene õppekeelega kool. Kui koolielu argipäeva alates vanemate «kooliminekuõhin» lõpeb ja kui juhtumisi lapse edukus eestikeelses koolis pole just kõige parem, võib juhtuda, et laps jääb oma murede ja probleemidega üksi. Ka kooli parimad tugisüsteemid ei asenda pere toetust.
Julgustaksin vene perede lapsi õppima vene koolis. Tartu vene koolides on väga heal tasemel õpetajad, kellel on kakskeelse õppe kogemus.
Vähetähtis pole ka asjaolu, et lisaks Eesti kultuuriloo õpetamisele tuleb lapsele võimaldada ka oma rahvuse kultuuriloo ja oma emakeele tundmist ning seda saavad vene lastele pakkuda kõige paremal tasemel just vene koolid.
«Teine ema» lillepotis
Kooli sisseelamine võib olla ühtviisi raske nii eestlastele kui ka mitte-eestlastele. Oluline on lapse oskus sulanduda klassikollektiivi – kui ta on vahva kaaslane, ei kipu keegi teda narrima. Samas peavad uue õpilase käekäiku terasemalt jälgima ka klassijuhataja ning kooli tugipersonal.
Selge on see, et teisest rahvusest lapse üks võimalikke probleeme uues keskkonnas on sõnavara. Siin saab kindlasti kool aidata, aga ka pere osa lapse motiveerimisel ja pere toetus on väga tähtis.
Vahel on aga juhtunud, et õpetaja pole keelebarjääri tõttu saanud vanematega vestelda – siis tuleb kasutada tõlgina last.
On mitmeid võimalusi, kuidas teisest rahvusest last koolikeskkonda sulandada. Oluline tegelane on siin klassijuhataja, määrata võib tugiõpilased, kes uut klassikaaslast aitavad. Vajadusel võib rakendada ka muid tugisüsteeme.
Mitmesuguste projektide abil saab korraldada klassiväliseid lisategevusi kultuuri ja kommete tundma õppimiseks või kodulinnaga tutvumiseks. Igapäevaeluks vajalikku sõnavara peaks õpetama päris alguses juhul, kui lapsele on eesti keel täiesti võõras.
Hispaania lastega Tartus õppekäigul olles hõiskas väike esimese klassi tirts rõõmsalt, märgates lillepotis lilletaime: «Teine ema!» Tegelikult oli see muidugi võõrasema ja kõigile õppekäigul olnud lastele jäi lille õige nimetus just selle seiga tõttu meelde. Keeleõpet igapäevaeluga sidudes saavutame tulemusi, mis rikastavad võõra keele sõnavara ja muudavad tema siin olemise kodusemaks.
Alguses oli hispaania lastel väga raske hommikul õigeks ajaks kooli jõuda. Sellist mõtteviisi, et «magan seni, kuni und on, ja tulen kooli siis, kui jõuan», võis tõlgendada kui ebakorrektsust. Laps ei käitu nii, nagu me ootame, kuna meile on omane võtta vastu otsuseid oma taustateadmistest lähtuvalt.
Tol korral oli põhjuseks hoopis eesti ja hispaania perede erinev päevakava. Mõnesid probleeme on kergem mõista, kui uurida õpilase kultuuritausta, arusaamu sotsiaalsetest rollidest.
Taustateadmiste võrdsustamine tagab ka ühtlasema mõistmise.
Eripära on võimalus
Kultuuride eripäras ei tuleks näha mitte niivõrd probleeme, kui võimalusi. Teisest rahvusest õpilased arendavad kogu kooliperes tolerantsi ja empaatiavõimet. Eesti lastel on võimalus tutvuda neile võõraste rahvuste ja kultuuridega. Alles siis hakkad paremini mõistma oma kultuuri, kui märkad kõrval ka teisi tavasid.
Üks armeenia poiss ütles: «Eestlastel on kummaline kultuur – mõnikord ei märka nad öelda tere, aitäh ega head aega ning nad käituvad oma vanematega nii imelikult. Meil austatakse vanemaid rohkem, kui eestlased seda teevad.»
See peegeldus pani mõtlema. Elu põhiväärtused pole sageli iseenesestmõistetavad ja kui me ise ei märka, siis on hea, kui keegi juhib tähelepanu.
Märksa kergem ongi ehk omandada keeleoskust kui kultuuriteadlikkust.
Positiivset on veel palju ning see kinnitab, et kuigi muukeelse lapsega tuleb rohkem tegelda, on eriti suur rõõm näha neid hästi hakkama saamas.
Meie koolis käib palju praktikante Tartu Ülikoolist. Sageli ei pane nad praktikatunnis tähelegi, et mõne lapse emakeel pole eesti keel. Järelikult on õpilane kooliga kohanenud ja saab õpiülesannetega hakkama.
Hispaania poiss, kes on oma 11 eluaastast 8 aastat elanud Eestis, ütles, et ta tunneb end siin rohkem kodus kui Hispaanias.
On ju tore, kui saame vaatamata ema-, õppe- või kodukeelele olla kodus need, kes me oleme.