Kas teile meeldib jalutada? Kus teile meeldib jalutada? Tehke seda vastavalt oma soovile, kuid ärge unustage seejuures Mart Siilivase ja Tõnis Kimmeli raamatut «Jalutaja teejuht. Tartu I».
Raamat kutsub linnas jalutama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi praegune pime ja vihmane aeg pole jalutamiseks just kõige soodsam, on ta suurepärane aeg õppimiseks, n-ö pinnase ettevalmistamiseks kevadistele jalutuskäikudele.
Alustame õppimist ülevaatega linna kujunemisest ning lõpetame raudteejaama ja Emajõe vahel praeguses linnas. See nn elukestev õpe ei taga üksnes mälupilti olnust, vaid kinnistab ka olemasoleva, ta toob selguse, miks kannab või kandis üks või teine tänav just sellist nime.
Õpetlikud lood
Hindan eriti Veski, Vaksali, Tõnissoni ja Näituse tänava vahelise kvartali kujunemise lugu. 1950. aastate arhitektuuri õpikuks on raeplatsi lõunakülje kujunemise lugu pärast Teist maailmasõda.
«Jalutaja teejuhti» hindan kõrgelt ka seetõttu, et see ei juhi tähelepanu üksnes majade fassaadidele, vaid ergutab ka uksest sisenema: historitsistliku fassaadi taga võib peituda näiteks kaunis juugendlik interjöör.
Ja nagu alati, tahab jalutaja leida sellisest raamatust ülimat täpsust. Kui võrrelda Siilivase ja Kimmeli raamatut suvel «Silmaringi reisijuhi» sarjas ilmunud «Estonia. Latvia. Lithuaniaga», siis – ingliskeelne reisijuht hiilgab ebatäpsuse ja pealiskaudsusega.
Ingliskeelses trükises on Tartu igav linn. Meie meeste raamatu järgi on Tartu huvitav ja põnev, mõne vea parandamine ja mõne huvitava fakti lisamine teeksid «Jalutaja teejuhi» aga veelgi paremaks. Mainin siin mõned faktivead.
Maailma suurim Fraunhoferi läätspikksilm jõudis tähetorni 1824 (mitte 1825, lk 28). 1913. aastal ei olnud ülikooli juubeli pidustused (taasavamise pidustused olid 1902), vaid möödus 300 aastat Romanovite dünastia valitsemisest, mil puhul avati Kuradisild (lk 33).
Nõukogude ajal ei pesnud Baeri pead šampanjaga arstiteaduskonna tudengid volbriööl, vaid see tegevus kuulus ülikooli lõpetamise traditsioonide hulka (lk 40).
Telegramm «Ärge unustage minu pead pesta» oli lõpuaktuse oodatuim.
Millegipärast on kahel korral (lk 93 ja 99) mainitud Academia Gustaviana asutamisaastaks 1636, kuigi sissejuhatavas osas on õige – 1632. EPA peahoone, praeguse kaitsekolledži hoone viimane põlemine oli 1956 (mitte 1950, lk 119).
Piirkonna mälestusmärgid on esitletud valikuliselt – alates Rahvaste monumendist Toomeorus ja lihtsast Morgensterni obeliskist Toomemäel ning lõpetades 2007 avatud Skytte ja Lotmani mälestusmärkidega.
Ajaliselt jääb nende vahele 1983 avatud Petersoni mälestusmärk. Võin lisada ühe vähetuntud fakti. Tekst, mis algselt pidi monumendi alust ehtima ja pärineb oodist «Laulja», sai oma kohale alles 1987, mil olud Eestis hakkasid muutuma.
Vanemuise ees asub tehniliselt ainulaadne mälestusmärk Tubinale, kelle elulooandmetesse teen korrektiivi. «Teejuhis» nimetatakse teda Vanemuise kontsertmeistriks ja heliloojaks (lk 117). Kuigi Tubin alustas 1930 kontsertmeistrina, sai 1935 temast teatri dirigent ning 1941–1944 oli ta peadirigent.
Tartut tuntakse rahulinnana. Eesti-Vene rahuläbirääkimiste mälestusmärgi kavandit Vanemuise tänavas tutvustatakse põhjalikult, kuid märkimata on jäänud EÜSi maja ees olev Soome-Vene rahuläbirääkimiste mälestusmärk.
Lotmani kodu
Tähelepanuta on jäänud ka mõned skulptuurid (näiteks Mati Karmini «Suudlevad tudengid» ja «Siga», Ülo Õuna «Isa ja poeg»). Professor Lotmani ühe elukohana on märgitud hoovimaja Kastani 3. Mäletan, et külastasin professorit korduvalt tema kodus Kastani 9.
Mida uut ma Siilivase ja Kimmeli raamatust teada sain? Seda, et postimaja sissepääsu tagasiaste Vanemuise ja Ülikooli tänava nurgal fikseerib seal enne Teist maailmasõda olnud Tillemanni kella asukoha (lk 114).
Väikesed ebatäpsused ei vähenda raamatu väärtust. Ootan põnevusega «Jalutaja teejuhi» II ja III osa.