Kõige ilusam nähtus maailmas ongi ilu ise. Ilu looduses, inimestes, nende loomingus. On sellist ilu, mida soovid enda lähedusse, on sellist täiuslikkust, mis äratab austust, nii et pigem pead sobivaks teatud vahemaad.
Tartlaste ees särab toatäis vana hõbedat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd saab aga iga väärisasjade huviline tartlane lasta ennast kaasa haarata vana hõbeda lummusel. Tartu linnamuuseumis eksponeeritakse erineva vanusega esemeid, millel on
aegade jooksul olnud kas kaunistav, praktiline või sümboli otstarve.
Väljas on peamiselt vanade kohalike meistrite, Tartu kullasseppade kätetöö. Saalis näidatakse ka Saksamaa, Madalmaade, Poola ja Venemaa meistrite loodut. Kuid kõigi nende harulduste alaline hoiukoht on Tartu linnamuuseum, selgitab näituse «Hõbeda lummuses» kuraator, muuseumi teadur-koguhoidja Aime Kärner.
Saalis on palju peeni ja pitsilisi hõbeasju. Milline neist on siin kõige vanem? Aime Kärner osutab näituse algusse. Seal on 16.-17. sajandist pärit Madalmaade meistri tehtud hõbedatööd – ehted, ripats, sõrmus. Nende kõrval enam-vähem samal ajal valminud Tartu meistri käsitöö – hõbekrõllid.
Kuidas jõudis alles 1955. aastal asutatud muuseumisse mitmesaja-aastane Madalmaades valminud käsitöö?
Aime Kärner selgitab. Iga muuseumi esemetekogu moodustub ajapikku muuseumitöötajate järjepideva tegevuse tulemusena, ka väljastpoolt muuseumi tulevad inimesed, kes teatavad mingist leiust, soovivad midagi üle anda või müüa.
Muuseumitöötajad vaatavad ringi ka antikvariaatides, kuid alati ei pruugi sealt juurde saada eseme päritolulugu, kui just esemele pole pühendust graveeritud või meistrimärki sisse pressitud.
Tinakann kolhoosipõllul
Milline on Tartu linnamuuseumi hõbedanäituse kõige vanemate, 16. ja 17. sajandist pärit esemete lugu?
Üllatus-üllatus! Need haruldused pole leitud kuskilt aadlielamu seinast või põranda alt. Need esemed tulid päevavalgele 1957. aasta augustikuus Mäksa kandis, tollase Viktor Kingissepa nimelise kolhoosi põllul, kui traktorist Aksel Toomis maad kündis. Sahk oli pööranud lahti peidupaiga, kus umbes 35 sentimeetri sügavusel paistis rabedaks lagunenud tinakann, sees ehted. Traktoristi tütar viis leiu oma, Aruküla 7-klassilisse kooli.
Mõne aja pärast, 1958. aasta veebruaris toodi leid Hillo Palvadre eestvõttel Tartusse ja anti üle linnamuuseumile.
Teisele 16. või 17. sajandist pärit hõbeesemete peitleiule sattuti kümme aastat hiljem, 1968. aasta oktoobris konservitehase elamu ehitusplatsil.
Buldooseri tööpiirkonnas, umbes 80 sentimeetri sügavusel maapõues tulid nähtavale savikannud, kuhu olid peidetud ehted, ülekullatud medaljon, hõbesõrmus ja hõbetaalrid. Kunstiteadlaste hinnang: samuti Madalmaade päritolu, nagu osa Mäksa leidegi.
Näitusel on ka palju hõrku ja pitsilist lauahõbedat, väärikaid tarbeesemeid ja pidulikke ehteid.
Kuidas küll on tartlased raatsinud oma perekonnareliikviatest loobuda? Kogemustega muuseumitöötaja teab, et näitused mõjutavad nii mõndagi külastajat oma koduste sahtlite sisusse süvenema, mõtisklema selle üle, mida nad soovivad enda läheduses hoida või mida hoopis muuseumisse möödunud aegadest kõnelema viia.
Väliseestlaste väärisasjad
1990ndatel, Eesti Vabariigi taasiseseisvumise esimestel aastatel pöördusid linnamuuseumi poole mitmed väliseestlased, kes soovisid perekonnareliikviaid, mis Tartule tähenduslikud, oma päritolulinna tagasi tuua. Dirigent Taavo Virkhaus andis muuseumisse oma isa Adalbert Virkhausi taktikepi ja portsigari.
Siiri-Ann Arras andis üle oma vanematele Aino ja Elmar Kriisale kuulunud väärisasjad. Tartu linnapea Jaan Kriisa (1917-1918) oli Siiri-Ann Arrase ristiisa. Selle legendaarse Tartu suguvõsa kogu ei sisaldanud üksnes Tartu kuulsate kullasseppade tehtud, näiteks Otto Hermanni meistrimärgiga lauahõbedat, vaid ka omal ajal reisidelt kaasa toodud hõbeesemeid.
Üleantud väärisasjade kogus olid ka pagulasaastail Rootsi riigi poolt Siiri-Ann Arrase emale ja isale antud teenetemärgid.
Elu jätkub muuseumis
Õiglaseks saab pidada ka Eesti Wabariigi päevil väga tuntud Tartu kullassepa Oskar Kikerpilli käsitöö ja varanduse saatust. 1979. aastal, pärast meistri lese surma fikseeris pärijateta perekonna koduse väärtvara tookordse Tartu linna täitevkomitee rahandusosakonna esindaja.
113 kirjapandud eseme hulgas polnud üksnes meistri enda valmistatud ehted ja lauahõbe, vaid ka mujal tema tähelepanu köitnud ja soetatud Lääne-Euroopa ning Venemaa meistrite käsitöö. See kõik anti kui pärijateta vara üle Tartu linnamuuseumile.
Pärast sõda jätkasid vanemad Tartu meistrid, kes olid kutseoskused omandanud omaaegsetelt kodulinna kuulsatelt kullaseppadelt (Otto Hermann, Oskar Kikerpill, Elmar Kurs, Voldemar Tiido jt), oma tegevust artellides ja võtsid enda käe alla ka uusi ametiõppijaid. Käsitööartellid teisenesid ja arenesid lõppeks teeninduskombinaadiks Edu.
Ametijuubelid
Praegused Tartu kullassepad on koondunud osaühingutesse või töötavad füüsilisest isikust ettevõtjana. Ja praegugi saab Tartus rääkida kullasseppade dünastiast. Näiteks linnamuuseumi ekspositsioonis olevate Tartu au- ja ametimärkide autori Heinar Ivanovi ema Linda Ivanov-Kraft on samuti meistripaberitega kullassepp, nagu oli ka ta isa Boris Ivanov.
Kullassepatöö järjepidevuse hoidjad Tartus saavad tuleval kevadel tähistada oma väärika ameti juubelit. 370 aastat tagasi, 29. mail 1640 kinnitas Tartu magistraat (linnavalitsus) Tartu kullasseppade skraa ehk põhikirja ning seda kuupäeva peavadki kullassepad oma ameti asutamise algdaatumiks.
Tuleval kevadel on neil veel teinegi tähtpäev, möödub 90 aastat Tartu Kulla- ja Kellasseppade Ühingu asutamisest.