Kolmapäeval sai otsa tuntud matemaatiku Elmar Sakkovi elutee. Tema viimane töökoht oli Tartu Ülikooli matemaatika-informaatikateaduskond, kus ta pidas emeriitdotsendi ametit.
Lahkus matemaatik Elmar Sakkov
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elmar Sakkov oli juhendaja. Ma ei tea, kui palju teisi tudengeid jõudis ta juhendada kursuse- või teadustöö tegemisel, kuid mind kindlasti. Seda mitte üksnes teoreetilises mehhaanikas, mis oli meie kitsam eriala, vaid sootuks avaramalt.
Ilmselt pean ma esmalt ausalt üles tunnistama, et ma polnud just sugugi kõige eeskujulikum üliõpilane. Saades täiesti juhuslikult teisel kursusel (aasta oli siis 1979) sedeli kateedri ja juhendaja nimega, polnud mul õrna aimugi, mis teema või vestlus mind ees ootab.
Ja esimene kohtumine kujuneski vist pealiskaudseks, sest eelmine öö oli olnud «rebaseks löömine». Mis teadagi polnud tollastele õppuritele just eriti karske pidu. Kuid silmapilkselt sööbis mällu pilt, mis on mu silme ees tänaseni. Laua tagant tõusis pikk, inglise džentelmeni maneeridega õppejõud, kes esitles, et tema ongi dotsent Sakkov.
Ilmselt ma ei eksi, kui arvan, et Elmaril oligi omapärane ehk klassikaliselt brittidele sarnanev huumor. Nimelt polnud ma alguses eriti usin oma kursusetöö kirjutamisel ning aeg-ajalt sattusin oma juhendajaga kokku sootuks bridžiklubis, mitte aga kateedriseinte vahel.
Mida Elmar (me läksime üle sinatamisele Elmari ettepanekul juba ammu) ka mu esimese kursusetöö kaitsmisel, talle omase, väliselt leebe, kuid stiilse irooniaga ära märkis: «Töö on koostatud iseseisvalt, kontakt üliõpilasega oli kesine, aeg-ajalt me kohtusime,» - siis järgnes kandev paus- «ja rääkisime ka asjast». Millega ta andis selgelt mõista, et niimoodi pole mõtet teaduslikku tööd jätkata.
Kuid, kas see oli Elmari karisma või mingi muu põhjus, kuid mind hakkas ülimalt spetsiifiline valdkond - jäik-plastsete armeeritud kehade optimiseerimine (nõnda kõlas teema ametlik nimetus) - huvitama.
Kindlasti polnud väheoluline, et lisaks jäik-plastsetele kehadele rääkisime omavahel sootuks erinevatematel teemadel. Alates prantsuse eksistentsiaalsest kirjandusest, lõpetades muusikaga. Kui üldse on võimalik määratleda mingit algus- või lõpp-punkti huvitavatele ja elulistele valdkondadele.
Kokkuvõttes pälvis meie teaduskoostöö toona, aastal 1986, üsna kõrge üleliidulise preemia ning see avaldati täienduste ja üldistustega rahvusvaheliselt refereeritavas ajakirjas. Mis jäi mulle kahjuks ka ainsaks suuremaks saavutuseks teoreetilise mehhaanika vallas.
Meie kontaktid jätkusid ka pärast minu siirdumist sootuks teistele erialadele. Viimati helistasin ma Elmarile paar nädalat tagasi, kusagil 10. oktoobri paiku sel aastal.
Mitte enam seoses teoreetilise mehhaanikaga. Ta lubas mind toetada. Nii nagu mina vahel tedagi. Sest ta oli minu Juhendaja. Ning mõneti eeskujugi.