Tiigi seltsimaja praegused töötajad (direktor Riho Leppoja) toimisid viisakalt ja kultuurselt, kui nad oma asutuse 10. sünnipäeva tähistamist ei alustanud hoiakuga: meie, täna siin. Nad soovisid, et rulluks lahti ka kogu selle väärika maja (Tiigi 11) sünnilugu.
Selle maja projekteerimist ja ehitamist alustati 130 aastat tagasi. Punastest tellistest kaheksakandilise torniga maja omanik Alexander von Oettingen (1827–1905) oli mõisniku järeltulija. Kõik kuus venda Oettingene olid Tartu ülikooli kasvandikud ja täiendanud oma maailmapilti välismaal.
Neist kujunesid Tartu ja Liivimaa väga mõjukad tegelased: ühest sai Riia linnapea, teisest Tartu linnapea, kolmandast Tartu maakohtunik, neljandast Tartu ülikooli teoloogiaprofessor, viiendast Liivimaa haridus- ja kirikuelujuht, kuuendast rahvusvaheliselt tuntud füüsik.
Neist kolm kuulusid Tartu ülikooli nende professorite hulka, kes oma villade ja aedadega kujundasid Toome-taguse lageda Vallikraavi nõlva 19. sajandi keskpaigas esinduslikuks professorite linnajaoks.
Nemad aitasid oma vahenditega, kes raha, kes materjaliga, korrastada ja laiendada ka Vallikraavi kitsukese teeraja Vallikraavi tänavaks.
Tartu ülikooli teoloogiaprofessori, usuteaduskonna dekaani (tudengite seas ka Balti paavstiks kutsutud) Alexander von Oettingeni Tiigi tänava maja, praegune Tiigi seltsimaja, oli tema teine torniga elamu. Esimene troonis praeguse Pepleri ja Vallikraavi tänava nurgal (nüüd asub seal rahvaülikool). Selle hoone ristisid tollased tudengid Rooma paavstilossiks ehk Vatikaniks.
Tema venna Georgi, ülikooli rektori, hilisema linnapea ja meie teise, 1879. aasta üldlaulupeo presidendi maja kõrvalkrundil (praegu moodsa kirikuhoonega ala) kutsusid üliõpilased aga Rooma kuningalossiks ehk Lateraniks.
Teoloogiaprofessor Alexander von Oettingen laskis oma õepojal, arhitekt Rudolf von Engelhardtil projekteerida veel teisegi torniga maja (praegune Tiigi 11). Esimese valduse omandas tema kolleeg ülikoolist.
Alexander von Oettingen polnud üksnes esinduslike valduste omanik. Professor avaldas tähelepanuäratavaid religioonifilosoofilisi teoseid, ta valiti Londoni väärika instituudi auliikmeks. Ta avaldas ka katekismuse kooliväljaande ja kirikulaulude kogu koolile ja kodule.
Tema tegudesse mahtus ka hoolitsus vaesemate ja nõrgemate eest: ta asutas töötute käsitööliste kodu ja avas vaesemate laste jaoks eestikeelse algkooli.
Kui Toomemäele hakati taasavatud Tartu ülikooli (1802) jaoks õppehooneid ehitama, siis haljastati esialgu osa Toomemäge. Alexander von Oettingen võttis oma hooleks Toomemäe ülejäänud ala, praeguse Baeri monumendi taguse ala haljastamise ja hoolitses ka Toome liivahaua (Kassitoome) korrastamise eest.
Kui Tartu Noortekoor (peadirigent Riho Leppoja) võttis oma kavva ja esitas selle aasta jaanuaris saksa helilooja, Tartu ülikooli muusikadirektori Heinrich Zöllneri (oli siin ametis 1878–1885)) oratooriumi «Luther» I osa, siis oli Leppojale suureks üllatuseks, et selle oratooriumi tekstide seadjaks oli teoloogiaprofessor Aleksander von Oettingen, Tiigi 11 kunagine omanik.
Seega on professori rajatud valduses, kus praegu asub Tiigi seltsimaja, kultuuri tehtud 130 aastat.
Ent loodusseaduste kohaselt vahetub üks põlvkond teisega...
Teise maailmasõja käigus, 1944. aastal sai ka kõnealune Tiigi 11 pommitabamuse. Uhke torni ja tellisornamentikaga maja jäi mitmeks aastaks varemeisse.
Kuid igaüks soovib ohu möödudes elada jälle inimese moodi. Üksnes murest, tööst ja leivast pole tahtnud elada inimesed kunagi, ükskõik millises sajandis nad on tegutsenud. Laul, tants ja käsitöö on ürgseimaid ise teha tahtmisi. Ja arukas inimene asub alati ka kaose korral iseendale töö-, elamis- ja puhkeruumi looma.
Ettevõtliku Tartu arsti Vladimir Paškovi eestvedamisel asutati sõjajärgsel rahuajal Tervishoiutöötajate Ametiühingu Tartu Kultuuriklubi. Selle asupaigaks valiti varemeis hoone Vallikraavi nõlval.
Arstid, meditsiiniõed, sanitarid ja apteekrid tulid pärast oma tööaega maja rusudest välja päästma. Kasutuskõlblikuks taastatud hoones hakkasid tegutsema mitmesugused huviringid.
Tiigi seltsimaja 10. sünnipäeval meenutas selles majas kaua aega tegutsenud tervishoiutöötajate klubi kunstiline juht ja hilisem direktor (1970–2001) Ellen Napits maja isetegevuse päevi.
Meeskoor, naiskoor, mees- ja naisansambel, näiteringid suurtele ja väikestele, keeleringid, male- ja kabehuvilised, liikumisrühmad, laste balletiring, peotantsutunnid – ringe olnud üle 30.
Ellen Napits tunnustas meenutustes oma kauast kolleegi, 1973. aastal majja kunstiliseks juhiks tulnud Eve Filimonovat. Eve töötab majas tänaseni.
1. jaanuarist 1999 sai Tartu Tervishoiutöötajate Majast Tiigi seltsimaja. Üleminek tervishoiusüsteemist linna kultuuriasutuseks oli pikk ja vaevaline, teab Ellen Napitsa meenutuste põhjal ka Riho Leppoja, kellest sai Tiigi seltsimaja direktor 2004. aastal. Seltsimaja sünnipäeval tunnistas ta, et võis astuda edasi mööda hästi sissetallatud rada.
Praegu on Tiigi seltsimaja ülesandeks edendada kodulinnas eesti rahvakultuuri ning koordineerida selle valdkonna – koorilaul, rahvatants, puhkpillimuusika, harrastusteater, käsitöö, folkloor ja rahvamuusika – kultuuriühenduste tegevust.
Väga oluline Tiigi seltsimaja tegevuses on täita Tartu linna mitmesuguseid kultuurialaseid vajadusi ja tellimusi. Ehk see kõik täpsemalt – Tiigi seltsimaja tegevus on kahesugune: majaväline ja majasisene.
Seltsimaja algatas Tartu linnaosapäevade korraldamise. Supilinna ja Karlova linnaosas teevad neid nüüd nende oma seltsid, Tiigi seltsimaja hoole all on Tammelinna, Tähtvere ja Ülejõe päevad. Üle Eestimaagi nähtavad ettevõtmised on Tartu laulupeod, Tartu kollektiivide Eesti üldlaulupeole viimine ja muud koorilaulu edendamisega seotud tegemised.
Majas eneses korraldatakse lastele teatripäevi, võimaldatakse kohtumisi loomeinimestega, siin saavad kokku käsitööhuvilised.
Tiigi seltsimaja direktor Riho Leppoja ütles maja kümne aasta toimetustele tagasi vaadates: oleme püüdnud teha oma tööd tartlaste heaks kohuse- ja missioonitundega.