Kirjandusloolase Jaan Roosi ainulaadsete päevikute avaldamine on aega võtnud tosin aastat – pea sama palju kui nende kirjapanek aastatel 1944 –54. Nüüd on meie ees ka viimane, viies köide.
Masendava aja päevik jõudis lõpuköiteni
/nginx/o/2023/11/27/15745059t1h7f42.jpg)
29. september 2009, 10:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõpuköide, mis paneb sellele kartmatule ja teravapilgulisele ajastukroonikale väärika punkti, võiks ehk olla alapealkirjaga «Masendus ja alandus» või midagi veel süngemat.
Selles raamatus jäädvustatud aastatel 1953-54 on ENSV (põllu)majandus ja kultuur täielikult põrmu paisatud ja lootused peatsele okupatsioonist vabanemisele lõplikult purunenud. Kolhoosikorrast on saanud kerjuslik absurditeater, kultuurielust propagandistlik palagan.
Masendus ja alandus
1. detsembril 1954 teeb kroonik kokkuvõtte: «Kogu Eesti on praegu üks varemete hunnik ja mitte palju rohkem. Eesti taludest on järele jäänud vaid räbalad, inimestest riismed ja varjud...» (lk 327).
Kuid lõpuköite juba harjumuspäraselt tumemeelse ajakroonika lehekülgedelt tuleb ometi selgesti välja kommunistliku korra kokkuvarisemise sisemine paratamatus.
«Kommunistide juhid ei usu hoopiski mitte enam oma üritusse, oma ideedesse ega praeguse korra õiglusse ega ka jäädavusse» (lk 24), nendib Jaan Roos, tuues selle kohta mitmeid näiteid.
Kunagistest sinisilmsetest ehk isegi ideelistest võitlejatest on saanud ideetud võimumehed-karjeristid, küünikutest kurjategijad, kelle peamine mure on oma kuritööde jälgede peitmine. Ent ajalugu ei seisa paigal. Stalini surm ja Beria mahalaskmine ning üha kasvav Siberist tagasitulijate hulk sisendab päevikupidajasse uut lootust.
Ka tema enese saatus teeb üllatava pöörde põranda alt «põranda peale»: augustis 1954 langeb ta pärast ligi kümneaastast põgenikuelu lõpuks ikkagi ülekuulajate küüsi, kuid pääseb pärast mõnenädalast küsitlemist Pagari tänavas (ja ööbimist Kopli hotellis) imekombel ainsagi karistuseta.
Jaan Roos on visa nagu kass, kes ikka kukub käppadele: kui tema Gustav Suitsu monograafia «Tuulemaa teel» valminud käsikiri (üle 500 vihikulehekülje) satub julgeolekumeeste kätte, suudab autor säilinud materjalide põhjal käsikirja paari kuuga (!) taastada.
Paradoksaalsel viisil tajub autor alles pärast nelja kuud n-ö vabaduses viibimist oma kroonikakirjutamise tõelist ohtlikkust ning paneb kirja lõpuread: «Edaspidi ma päevikut enam ei kirjuta, on ohtlik.» (Lk 341.)
Jaan Roosi hiiglaslik, viies köites avaldatud päevik sisaldab koos lisadega ligi 1600 lehekülge teksti. (Eelmised on ilmunud: I – 1997, II – 2000, III – 2001, IV – 2004; tänavu trükitud viimane sisaldab kõiki köiteid ammendava nimeloendi.)
Olen kõiki varemilmunud köiteid arvustades Jaan Roosi kroonikuvõimeid igati esile tõstnud ega hakka ennast siin kordama. Tahaksin veel öelda vaid ühte asja.
Kainestav päevaraamat
Tänasel päeval, kus kergel käel loobitakse ähvardusi põgeneda siit vaesest ja viletsast Eestist kuhugi pudrumägede ja piimajõgede maile, mõjub «Läbi punase öö» kainestavalt.
Jaan Roos meenutab meile, millisest ajast oleme tulnud, näitab tõelist vaesust ja viletsust, millega meie praegused raskused pole ligilähedaseltki võrreldavad.
Raamat
Jaan Roos, «Läbi punase öö, V,
1953. ja 1954. aasta päevik».
Toimetanud Jaan Isotamm, irjastanud Eesti Kirjanduse Selts,
Tartu 2009, 391 lk.