Fuih, mis hais! Vaatamata sellele ei pöördu keegi teadlaste ööl Tamme gümnaasiumi keemiaklassi lävelt tagasi. Kalalahkamispink, mikroskoobid ja katseid ootavad kemikaalid tõmbavad lapsi ligi nagu magnetiga.
Kala aju tekitab lahkarvamusi
28. september 2009, 08:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See on natuke räpane töö, aga siiski väga huvitav,» kommenteerib reedel ülikoolilinna paljudes paikades peetud teadlaste ööl Tamme gümnaasiumi silmaringi laiendama läinud Erich Sten Nurk kala sisemuse uurimist.
Tamme gümnaasiumi 6. klassi poiss Carel Martten Lechtmets on kogu hingega kalasse süvenenud. Koos vanaisaga kalal käivale poisile pole kala kõhus leiduv kraam võõras. «Aga nii ma pole seda küll varem uurinud,» tunnistab ta. Lahkudes ütleb Carel Martten Lechtmets, et vanemates klassides õpetatav bioloogia tundub päris huvitav olevat.
Uurijad ja laborirotid
Kohe täidavad ta koha Tartu Postimehe teadlaste öö kriitikud-eksperdid, Tartu Ülikoolis töötavate teadlaste poeg Erich Sten Nurk ning ta sõber ja koolivend, Tartu kunstigümnaasiumi neljanda klassi õpilane Karl Kohler.
«Skalpell on väga terav,» hoiatab kalauurijaid juhendav Tamme gümnaasiumi 11. klassi õpilane Kai Kornet. «Teame, ära muretse,» rahustab Karl. «Me oleme Erichiga kirurgide arvutimängus inimesel jalaluud parandanud.» Kala lahkamine lõpeb sõpradel lahkarvamustega: ühe arvates on kala aju «ikka küllalt suur», teise arvates väga väike.
Keemiaklassist lahkudes ütleb Erich Sten, et siit sai palju uut informatsiooni. «Põnev oli kah,» lisab Karl. Põnev oli poistel ka Raekoja platsis teaduskeskuse Ahhaa telgis füüsikateatri etendusel ja kunstlume värvimisel. Juhtus palju üllatavat, võtavad poisid –200-kraadise vedela lämmastikuga tehtud katsed kokku.
Filmitööstuses kunstlumena kasutatav polümeer, mis paisub vee lisamisel 40 korda suuremaks, paneb neid aga pead vangutama. «Mõelda vaid, kunstlund saab ju nii tohutul hulgal teha, see ei lõpegi otsa,» imestavad poisid.
Tamme gümnaasiumis kaob paar tundi märkamatult. Lapsi, noori ja täiskasvanuid on täis nii klassid kui ka võimla, kus oma kehaliste võimete hindamiseks tuleb ise laborirott olla. Laborirotid saavad teada näiteks oma painduvuse, tasakaalu, hüppevõime ja käe kiiruse.
«Mul läks veidi sassi,» on käe kiirust testimast tulnud Tamme gümnaasiumi 2. klassis käiv Johanna Mändlo pisut õnnetu. Aga silmade särades räägib ta tulevaste teadlaste uurimisklassist, kus selgitas välja, miks raskeid asju tõstval Mardil käed ära väsivad. «Mart on vähe trenni teinud,» teatab ta põhjuse.
On madu leige või soe?
Pimeduses jõuame Tartu Ülikooli loodusmuuseumi zooloogiamuuseumi. Parajasti võtab muuseumipedagoog Aivo Tamm kapist välja kuningpüütonit. Lapsed on vaimustuses, paljud täiskasvanud tõmbuvad seina äärde. «Ta on pehme ja leige,» iseloomustab Erich Sten madu. «Ta on ikka päris soe,» väidab Karl. «Erichil on käed külmad.»
Muuseum on rahvast täis, pakutakse teed, kohvi, morssi ja võileibu. Kõigil on aega, kõigil on mõnus. Selle idülli rikub muuseumi kõrval olev auditoorium, kus saab proovida liitnägemise prille, mis näitavad maailma putuka silmade läbi.
Lapsed on vaimustuses, koperdav pinkide vahel ja sumisevad zumm-zumm. Täiskasvanud on jälle nagu lapsed ja proovivad lihtsat puslet kokku panna, endal silme ees pilt sõna otseses mõttes kirju.
«Kuidas nad selliste silmadega üldse elada saavad,» arutavad teadlaste öö kriitikud-ekperdid, kui jalutame keemiahoonesse tulevikuautode loengule. Teadlaste öö ekspertidena ütlevad nad, et seni on kõik väga huvitav olnud, eriti need mesilaste prillid. Kõva kärgatusega lõppenud loengust kottpimedas koju minnes pole nende vaimustus teadlaste ööst karvavõrdki kahanenud.