Ega see pole mõni lõvi – see on hobune!

«Täitsa naljakas oli,» ütleb Simanis seda lugu jutustades.

Läks siis kohe Selveri taha Lammi teele vaatama, mis juhtunud on. Hobune seisis  ilusti oma kohal, kett lõdvalt rohu sees.

«Helistasin politseisse ja küsisin, mis te räägite, ega see ei ole mõni lõvi seal, see on hobune!»

Robert Simanis on väga solvunud.

Ütleb, et üks põhjus, miks ta hobuse Lammi tee pervele viis, oli see, et seal käib palju inimesi. Käib selliseid, kes lihtsalt tahavad hobust näha. Ka lapsed käivad.

«Mina olen temas 100 protsenti kindel. See hobune ei löö kedagi, ei jookse ringi, ei tõmba end lahti,» räägib ta. «Mul lapselapsed tassivad talle süüa siin ja ronivad selga. Ta on nii rahulik loom.»

Mehel endal on neli poega ja kümme lapselast.

Ühel päeval kuulis Robert Simanis oma lapselapse suust lauset, mis ta õhku ahmima pani. Tema lapselaps vaatas lehma ja kilkas: «Oi, kui ilus hobune!»

«Me oleme ju mustlased! Kuidas on võimalik, et meie laps peab lehma hobuseks? Kuidas saab üldse keegi meie rahva seast ära unustada hobuse?» küsis mees endalt ahastades.

Roberti naine Tamara on kõrval ja vangutab samuti pead. Ei või mustlane kasvada ilma hobuseta, ei või!

Hobuse nimi on Gita ja sel päeval sööb ta rohtu otse oma koduaia taga. Ei ole enam Lammi teel «inimesi ehmatamas».

Sinnasamasse kodu tahaaeda ehitab Robert Simanis hobusele uut maja. Kivist seinte ja akendega, madal viilkatus peal. Mustlane ei ütle «tall», ütleb «maja» – Gita maja.

Gita pooleliolev latter on sees nii avar, et seal võiks end ringi pöörata mitte üks, vaid kolm hobust. Põrand tuleb puust.

«Hobuse põrand ei tohi olla tsemendist, ta on nagu inimene – saab reuma,» seletab mees.

«Praegu veel aega on. Hobune ei tohi suurt tuuletõmbust saada. Väljas võib ta süüa oktoobrikuuni vabalt,» räägib ta asjalikult edasi.

Talveheinte asjas on ka ühe tuttava talumehega kaup tehtud. Heina tuleb osta kolm tonni – siis jätkub. Ja kaera.

Kaera saab Gita nüüdki igal hommikul, enne kui karjamaale läheb. Ja õhtul, kui koju tuleb. Kokku neli kilo päevas. Niisugune elu.

Gita on puhast tõugu eesti raskeveohobune, nelja-aastane mära. Tamara Simanis võtab kapi otsast passi ja näitab, millised paberid sel hobusel on. Robert Simanis ütleb, et seda tõugu enam palju pole. Iga looma tuleb hoolega hoida. Ja talle meeldivad just sellised hobused.

«See on hobune ikka, see ei ole kits!» kiidab ta.

Üheksakümnendatel aastatel oli mehel Ihastes 17 või 18 hobust. Isegi koplid olid. Tal oli siis ärimõte. Aga äri ei läinud ja ta müüs oma karja maha. Nüüd on ainult Gita.

Mees ostis mära kevadel Lätist. Gita olevat just nende hobuste järglane, keda Robert Simanis juba omal ajal pidas.

Gitat ei ostnud ta aga enam äri pärast. Gita on ilu pärast.

«Meil tööd ei ole talle midagi anda,» naerab mees. «Ainult sööb ja joob!»

Gita must saba lehvibki tuule käes nagu mustlasnaise vägev juuksepahmak. Hobuse rind ja kael on lihaselised, selg nõgus, laudjas lai... Ilus!

«Meil on hobune niisugune asi, et kui vaja, siis ise ei söö, aga hobusele anname,» ütleb Robert Simanis.

«Kui looma pead, siis tuleb teda pidada,» lisab Tamara Simanis söakalt.

Gita sündis ja kasvas samuti mustlaste juures ja loom kuulebki parema meelega mustlaskeelt kui mõnd muud keelt. «Hobune» kõlab mustlaskeeles umbes nagu «krai».

Robert Simanis ise on pärit Venemaalt. Poisikesepõlve veetis ta Jakutskis, kus elas koos emaga. Pool ta verest on mustlasveri. «Mu vanaisa kasvatas hobuseid ja vanavanaisa,» ütleb mees.

Eestisse tuli Robert 1972. aastal. Siit leidis endale mustlasnooriku Tamara. Nüüd on Robert Simanis 54 aastat vana.

«Teile meeldivad võibolla autod, aga mulle meeldivad hobused,» räägib mees. «Hobune on ilus, elus...»

No kui kaua peab üks mustlane rääkima sellest, miks talle hobused meeldivad?!

Veel paar nädalat tagasi võis Gitat niisiis iga päev kohata Lammi teel. Gita nosis ädalat ja noogutas ajaviiteks kõnniteel kepikõndi tegevatele tartlastele, takseeris Mõisavahe tänava korruselamuid ja Selveri eest Uus-Ihaste poole sõitvaid autosid. Kui vaatamisest tüdis, sõi edasi. Kuni tolle kirja ilmumiseni, mis käskis hobuse ära koristada.

Lõuna politseiprefektuuri kommunikatsioonibüroo juht Ave Lillemäe püüdis eile üles leida konstaablit, kes oleks võinud Robert Simanisele niisuguse kirja jätta.

Lillemäe uuris mitmelt poolt, kas mustlaste hobuse kohta on kellelegi kaebust tulnud. Kui kuulis kirja sisu täpsemalt, oli kindel, et ükski nende konstaabel sellisel viisil inimest korrale ei kutsu.

See on Lillemäe arvates pigem mõni kaaslinlane, kes kas kiuslikkusest või kadedusest seda teinud on.

Eesti Hobusekasvatajate Seltsi tegevdirektor Krista Sepp kinnitab, et eesti raskeveohobused on tõesti haruldane ja ohustatud tõug. Mustlasi on Krista Sepa sõnul Eesti hobuseomanike seas harva. Mustlased ei ole mitte niivõrd hobusekasvatajad, kuivõrd hobuseinimesed, kes hobust õpetavad, kasutavad, ostavad ja müüvad.

Pilkavad vanasõnad mustlaste ja nende hobuste kohta ei pea Krista Sepa  sõnul  enamasti paika. Mustlane hindab hobust ja hoiab teda.

Eesti raskeveohobused on Krista Sepa sõnul tõesti healoomulised ja väga rahuliku iseloomuga. Nad vajavad head karjamaad, kus nosida, ning võivad seal nädal aega seista, ei vaja pidevat igapäevast trenni nagu ratsahobused.

Samas sobivad ka ratsutamiseks, on kergesti juhitavad ega muutu kunagi ülearu särtsakaks. Sobivad hästi sinna, kus on lapsed. Võivad lastesse kergesti kiinduda ja oskavad neid hoida.

«Te tulge järgmine aasta jälle, siis näete varssa,» ütleb Robert Simanis hüvastijätu asemel. «Mina pean hobust nii kaua, kuni ma elan!»