Peaaegu Tartu Ülikooli nobelist

Sada aastat tagasi Nobeli preemia saanud Wilhelm Ostwald on ainus Baltimailt pärit nobelist ning siiani neist ainus, kes Tartu Ülikoolil ette on näidata. Ostwald sai 1909. aastal Nobeli auhinna katalüüsi teooria loomise eest.

Ostwald meenutab oma

autobiograafias «Elujooned», et kui ta 1872. aasta jaanuaris 18-aastasena Riiast Tartu poole teele asus, sai talle juba postihobusereel selgeks, et üliõpilaselu tähendab ennekõike korporantlikus vaimus õllejoomist ning alles seejärel loengutel käimist.

Hiljem on ta tunnistanud, et esimesest kolmest Tartu-aastast õppis ta pingsalt vaid kolm semestrit.

Tormilise buršielu kõrval suutis Ostwald suure keemiahuvi tõttu sooritada eksamid siiski hindele sehr gut ehk väga hea. Loengutest meelsamini veetis noorhärra siiski aega laboris.

Üheks oma suurimaks mõjutajaks ja eeskujuks pidas Ostwald siin töötanud maailmas tuntud keemiaprofessorit Carl Ernst Schmidti. Nobeli auhinna toonud teooria väljatöötamisel oli aga teisigi Tartu mõjusid.

Oma meenutustes kirjutab ta Schmidti assistendist Johann Lemberist. «Ta rajas kohe algul minusse keemilise mõtlemisviisi alused, mis võimaldasid mul hiljem teha need tööd, millega ma avaldasin mõju oma teaduse arengule sel määral nagu mulle oli osaks langenud.»

Tartu aega, 1875. aastasse, jäi ka eksamitöö Julius Thom­­seni toona väga uuenduslikust termokeemilisest uurimusest, mis mängis samuti rolli hiljem Nobeli toonud katalüüsiteooria loomises.

Doktoriks aastaga

Toonane õppekorraldus ülikoolis erines vähe tänapäevasest 3+2 süsteemist. Pärast kolme õpinguaastat ja edukalt sooritatud eksamit nimetati tudeng kandidaadiks (praegune bakalaureus). Sellega paljud tudengid rahuldusidki ning asusid praktilisele tööle.

Akadeemilisest karjäärist huvitatutel tuli aga töötada väitekirja kallal, et mõne semestri pärast magistrikraad omandada. Doktorikraadi tarvis tuli lisaks dissertatsioonile esitada ka disputatsioon. Ostwald jõudis magistrikraadini 1875. aastal ning vaid aasta hiljem kaitses juba doktorikraadi.

Doktorikraad oli eelduseks korralise professori koha saamisele, mida Ostwald kahtlemata soovinuks. Kuna Tartu Ülikooli juures polnud rahanappuse tõttu vaba professorikohta pakkuda ning olemasolevat kohta hoidis Ostwaldi juhendaja, Carl Schmidt, siirduski tulevane nobelist 1882. aastal Riia polütehnikumi pakutud professorikohale.

Tähelend Leipzigisse

Riias osutusid tema keemia ja füüsika piirialale loodud õpetused ülimalt populaarseks ning võimaldasid juba viis aastat hiljem liikuda edasi Leipzigi ülikooli.

Leipzigi periood kujuneski Ostwaldi kõige viljakamaks õppejõu- ja teadlasekarjääris. Samal aastal asutas ta ajakirja «Zeitschrift für physikalische Chemie», millest sai kogu kaasaegse füüsikalise keemia palge kujundaja.

Leipzigi aega jäid ka katalüüsialased uuringud ja teadustööd. 1898. aastal avati Ost-waldi rajatud esimene spetsialiseeritud instituut maailmas, nn Leipzigi (vahel ka Ostwaldi) Füüsikalise Keemia Instituut.

1901. aastal pidas Wilhelm Ostwald Hamburgis oma kuulsa loengu pealkirjaga «Katalüüs» – selles võttis ta kokku teooria, mille eest talle Nobeli auhind anti.