Emeriitprofessor Amotz Zahavi on terve elu linde uurides leidnud evolutsioonilise seletuse priiskamisele ning vajadusele raisata jõudu pealtnäha tarbetutele asjadele.
Heategija kasvatab isiklikku kasu
/nginx/o/2019/04/13/11947720t1h79fe.jpg)
11. september 2009, 11:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõpetasite ühe oma loengutest lausega, et kõik inimesed on sündinud omakasupüüdmatutena ehk altruistidena. Rääkige sellest veidi lähemalt.
Jah, kõik inimesed on sündinud altruistidena kalduvusega kõiki teisi aidata. Tegelikult on õigem öelda, et inimesed on sündinud kalduvusega teisi aidata, et sel moel aidata iseennast. Inimesed arvavad, et näiteks raha annetamine või vanainimese aitamine on altruism, sest heategija ei saa midagi oma raha eest vastu. Mina ütlen, et see pole altruism. See on oma mainesse investeerimine. Raha vahetamine maine vastu.
Bioloogid küsivad, kuidas saab inimene olla altruist. Ma vastan, et kes oskab olla altruist, kasvatab tegelikult isiklikku kasu. See on palju lihtsam viis elamiseks. Tõepoolest, altruistlike tegude tagajärjed on teistele kasutoovad. Aga tegude tegijad peavad silmas oma huve.
Kas siis altruismi pole üldse olemas?
Ei, altruism on kindlalt olemas. Kui me mõistame selle all nähtust, et inimesed aitavad teisi, siis see on fakt. Kui vaadata teooriat, mille kohaselt altruistid teisi aidates midagi kaotavad, siis mina väidan vastupidist: altruistid hoopis võidavad sellest.
Näiteks president, kes räägib, et teenib riigi huve. Kui ta on hea president, teenib ta tõepoolest oma riiki hästi. Aga samal ajal teenib ta ka enda huve. See on ka põhjus, miks presidendikandidaadid võistlevad.
Küsimus pole selles, kas altruism on olemas, vaid selles, kas inimene kaotab või võidab altruistiks olemisest. Minu teooria ütleb, et kus iganes eksisteerib altruism, eksisteerib ka kasu saamine.
Näiteks inimene, kes hüppab vette uppujat päästma. Enamik neist päästjatest tuleb olukorrast lõpuks välja kuulsana, mõned üksikud kaotavad elu. Kõik päästjad riskivad eluga, kuid see ei tähenda, et nad ilmtingimata sellest altruistlikust teost midagi kaotaksid.
Te rääkisite oma esimeses Tartus peetud loengus, et paabulinnu edev saba on võrreldav inimeste hea mainega. Mis on teil endal see «paabulinnu saba»?
Ma ei teagi. Eks igal inimesel on mingi asi, millega edvistada. Mõni inimene eputab sellega, et ei edvista üldse. Enese näitamine on tavaline nähtus kõikidel elusolenditel, sealjuures ka inimestel.
Naised ärkavad hommikul üles, kammivad juuksed, pesevad nägu ja värvivad huuli. See kõik on ju enda näitamise eesmärgil, kas pole? Kõik eputavad millegagi. Mõni sellega, et ta on jalgpallur, teine ülikooli professoriks olemisega, kolmas hoopis lindude vaatlemisega.
Kui ma kunagi looduskaitsesse tööle asusin, olin ma veendunud, et teen seda kogukonna ja lindude heaks. Ma ausalt uskusin seda. Nüüd teadlasena saan ma aru, et ma tegin seda enda heaolu huvides.
Teie teooria kohaselt on abi küsimine enda maine vähendamine. Kas olete kuulnud teooriast, et kui mehed näiteks linnas ära eksivad,on nad vähem altid teed küsima kui naised?
Noh, mina olen mees ja küsin küll teed. Minu peres on pigem mu abikaasa see, kes teejuhatust ei küsi. Arvan, et need inimesed, kel on hea maine, võivad lubada endale selle vähendamist. Näiteks paluda abi.
Ütlesite, et oma välimuse eksponeerimine näiteks küünte lakkimise ja luksusesemetega on vastassugupoolele märk ressursside olemasolust. Kas haridustaset võib samuti nimetada sarnaseks signaaliks?
Haridus on väga suur edevuse väljendus. Enamik asju, mida ülikoolis õpime, on elus kasutud. Tööandjad aga peavad tegema inimeste seast valiku. Ülikoolidiplom näitab, et inimene on saanud mingi teadmiste hulga ning talle on selle tõenduseks antud diplom.
Seega need kolm-neli aastat, mis me oleme endasse ülikoolis investeerinud, on tegelikkuses samuti enda ehtimine näitamaks, kui head milleski oleme.
Miks on naised edevamad kui mehed?
See võib olla nii praegu ja siin ühiskonnas ja Tartus. Aga see pole kindlasti alati nii olnud. On olnud aegu, mil mehed olid edevamad. Lisaks, kui näiteks vaadata ka praeguse Euroopa kultuuriruumi ühiskondi, siis mehed investeerivad rohkem kui naised, lihtsalt vähem silmaga nähtavasse.
Amotz Zahavi
• Amotz Zahavi (s 1928) on Tel Avivi ülikooli emeriitprofessor.
• 1970. a kaitses ta sama ülikooli juures doktorikraadi. Viis aastat hiljem sõnastas ta nn händikäpiprintsiibi, mille kohaselt on energeetiliselt
kuluka kehastruktuuri
pidamine (näiteks paabulinnul edeva saba kasvatamine) vastassugupoolele märgiks organismi heast tervisest ja võimekusest anda palju järglasi.
• Läinud nädalal esines ta loengutega Ahhaa teaduskohvikus ja Tartu Ülikooli Vanemuise 46 õppehoones.