Saksamaa linn Dresden arvati välja Unesco maailmapärandi nimistust, sest ehitas ajaloolisse kesklinna jõge ületava silla. Tartu linnavalitsust ei saa väljastpoolt otseselt samamoodi survestada, kuid inimsõbralikumat linna tasub linlastel siiski nõuda. Alustada võiks autokasutuse vähendamisest kesklinnas.
Mõne nädala eest muutus Tartu linnavolikogu otsusega kesklinnas parkimise kord: mitmel tänaval saab senise 15 minuti asemel autot tasuta parkida 60 minutit. Tegemist on mõneti trendi murdmisega: alates tasulise parkimise kehtestamisest Tartus oli tasulise parkimise ala seni järjest laienenud ja parkimine kallinenud.
Püüe autokasutust kesklinnas julgustada on vale. Ennustan, et mõne aasta pärast tõuseb nurin: 60 minutit ehk terve tund on liiga lühike aeg, et autoinimene kesklinnas vajalikud asjatoimetused aetud saaks.
Otsida uusi võimalusi
Miks peaks üldse linnasüdames parkimise eest raha küsima? Aga seepärast, et tasuline parkimine distsiplineerib autoomanikke ja vähendab autokasutust: ollakse nõus pikema jalutuskäiguga, ühissõiduki või jalgrattasõiduga. Vähem autosid tähendab inimsõbralikumat linnaruumi, vähem ummikuid, õhureostust ja müra ning neist tingitud terviseprobleeme.
Ühe uurimuse kohaselt tapab õhusaaste aastas keskmiselt umbes kolmsada tallinlast ning vaevalt on olukord Tartus oluliselt parem.
Aastakümneid tagasi sõitsid ja parkisid autod ka Raekoja platsil, praegu tunduks see mõeldamatu.
Ent areng autovaba(ma) kesklinna poole on olnud visa. Praegu jalakäijate käsutuses olev piirkond (Raekoja plats, Küütri ja Rüütli tänav) peaks Tartu vanalinnas laienema.
Otsus piirata autoliiklust Küüni tänaval on olnud julgustav näide. Poeomanikud saavad jätkuvalt hommikul kauba autodega kohale toodud, päeval saavad jalakäijad tänaval turvaliselt liikuda ning avatud on seal juba kaks välikohvikut.
Samamoodi võiks läbisõitvale liiklusele sulgeda Gildi ja Munga tänava. Või miks ei võiks näiteks Ülikooli tänavale Tartu Ülikooli peahoone ees leida liikluse asemel mõne atraktiivsema kasutuse? Tartlase ja linnakülastajast jalakäija liikumisvõimalused ning mugavus vajavad senisest enam tähelepanu.
Ühistransport tasuta?
Öeldu ei tähenda kindlasti seda, et kesklinn peaks muutuma raskesti ligipääsetavaks ja seal äriajamine keerukaks. Autode parkimist saab korraldada kesklinna lähistel, autoga ei pea tingimata treppi sõitma.
Erandiks on loomulikult kohalikud elanikud, liikumispuudega inimeste sõidukid ja taksod.
Ka jalakäija ja jalgrattur on kliendid, kes kesklinna poodidesse ja kohvikutesse raha jätavad.
Ligikaudu pooltel Tartu peredel pole autot ning nende huvidega peaks senisest enam arvestama. Mida mugavamalt nad ennast kesklinnas tunnevad, seda kauemaks nad siia teenuseid nõutama jäävad.
Autokasutuse piiramine kesklinnas ei tähenda mõistagi seda, et kauba- või prügiveos peaks autodeta hakkama saama.
Nii autojuhtide kui jalakäijate tervist ohustavat autokasutust saab ja peab piirama eelkõige mugavate alternatiivide kaudu. Kui linnaliinibussid liiguksid tipptunnil tänu eraldi sõidurajale oluliselt kiiremini ummikus kulgevaist autodest, tekiks autokasutajal põhjus hakata eelistama bussi. Praegu buss paraku autojuhte ei meelita.
Ideaalis võiks ühistransport muidugi kõigile tasuta olla. See tähendaks suuremat kulu linnakassale, ent võiks väiksema autokasutuse ja seeläbi kvaliteetsema linnaõhu tõttu osutuda lõppkokkuvõttes tasuvaks.
Praeguses olukorras võimaliku sammuna võiks aga kaaluda tasuta bussisõidu võimaldamist kooliõpilastele. Põhiseaduse kohaselt on haridus tasuta, ent sarnaselt tasuliste töövihikute ja teiste hariduse hiiliva maksustamise näidetega on ka bussi kuukaart koormaks lapsevanematele.
Õpilaste tasuta bussisõit aitaks ehk vähendada ka hommikusi autokolonne koolide ümbruses, kus tööle sõitvad vanemad teevad eraldi haake laste kooli viimiseks.
Ärge unustage ratast!
Turvaline ja ulatuslik rattateede ja -radade võrgustik oleks samuti keskkonna- ja tervisesõbralikuks alternatiiviks, mis võiks autokasutust Tartus oluliselt vähendada. Ülikoolilinn Tartu on igati sobiva suuruse ja kujuga linn, et siin saaks enamik linnasiseseid sõite teha jalgrattal.
Selle peamiseks eelduseks on turvalised rattarajad, mis moodustaksid praeguste üsna kaootiliste juppide asemel tervikliku võrgustiku. Paraku seisab rattakasutuse soodustamine nn poliitilise tahte taga.
Raad on seadnud lati väga madalale: viie aastaga soovitakse saavutada jalgrattakasutuse osakaalu tõus vaid ühe protsendi võrra. Põhjenduseks ei tohiks tuua ka lumist talve – Tartust tuhatkond kilomeetrist põhjas asuvas Oulus tehakse talvelgi ligi 20 protsenti linnasõitudest jalgrattal.