Põhjasõja eelsed ja järgsed hoonejäänused ning sajandeid vana kivisillutis paelub Küüni tänaval kõndijaid. Kõigile huvilistele vastuste jagamine on arheoloogid üsna ära vaevanud.
Kaevamised avasid taas lõigu ajalugu
2. september 2009, 08:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui inimesed siin kõnnivad, näevad nad munakivisillutist, millele varisesid 1775. aasta põlengu rusud,» selgitas arheoloog Rünno Vissak. «Rusukihi oleme suures osas eemaldanud, aga selles osas, kus see veel eemaldamata on, võib näha, et see on paks ja et telliskivid on põlenud pudruks.»
Vissak ei ole päris kindel, millal näha olev sillutis laotud on. Võibolla Põhjasõja järel. Hoonete müürid on pärit osalt keskajast, osalt uusajast. Küüni 5 maja juures on nüüd üsna selgelt näha, kui lai oli Küüni tänav keskajal, Rootsi ajal ja kuni 1775. aasta tulekahjuni.
Küüni 5 maja esikülg on Vissaku sõnul üsna täpselt keskaegsel hoonestusjoonel, aga Raekoja platsi poolses otsas peaks keskaegne hoonestusjoon jääma praeguse kõnnitee alla. Tänava suue raekoja platsile oli pööratud pisut jõe suunas.
Mitme ajastu ehitised
Leide on välja tulnud Rootsi ajast ja ka vanemaid, arheoloog Eero Heinloo näitas ka
eile leitud sõlge 16. sajandist. Ka kuhi puruks lastud keskaegseid vormitelliseid.
Terasel silmitsemisel võib näha muudki. Ühes kohas on välja kaevatud müüride ja sillutise piiril ebakorrapärane lohk, kust tuli välja kolm Põhjasõja-aegset pommitükki.
Vissak selgitas, et müürid hävisid osaliselt siis, kui Vene väed linna piirasid ja Lille mäe poolt kahurid linna tulistasid. Linnamüür kulges Poe tänava pargipoolses küljes.
Põhjasõja järel oli Tartu olukord õnnetu, kivimaju taastada oli raske, sest kive tuli vedada Peterburi ehituseks, ja nii tekkisid ajutised puuhooned, mis aga 1775. aasta suurtulekahjus suuresti maha põlesid.
Selle järel Küüni tänavas enam keskaegset ehitusjoont ei säilitatud, tänav tehti laiemaks. Kuid ka pärast suurtulekahju tekkinud hoonestusjoon on nüüdseks ajalugu.
Tolleaegsed hoonete alusmüürid on osaliselt lahti kaevatuna samuti näha. Ent need hooned hävisid Teises ilmasõjas, mille järel ehitati praegused Küüni tänava jõepoolse külje hooned.
Küüni tänavat ümber ehitades on linn pidanud plaani eri värvi sillutisega märkida eri ajastute ehitusjooned, kuid asja on võetud veelgi tõsisemalt: küpsemas on plaan vana sillutist ühes säilinud müüridega, samuti 1944. aastal hävinud hoonete müüre näidata läbi klaasakende.
Ajalugu klaasi all
Maapõuest leitu eksponeerimise püüd pole Tartus uus. 1994. aastal leidis arheoloog Peeter Piirits sealtsamast kõrvalt Barclay platsi nurgalt hästisäilinud kalorifeerahju 16. sajandist, aga eksponeerimise mõttest ei saanud asja. Ahi on maa sees tänini säilinud.
Linnaarheoloog Romeo Metsallik lausus, et kui on aega ja võimalusi, tuleks nüüd müürid rahvale näha jätta.
«Turistile oleks huvitav vaadata. Praegu on siin arheoloogile päris palju infot, aknaavad, ukseavad, lävepakud, sillutis, aga sellest saaks klaasi alla ilusa pildi, mis võiks olla väga nauditav,» arvas Metsallik.