Tõtt ja kogemusi

Eelmisel päeval oli Vanemuises olnud esietendus ja Einari Koppel tuli ostma värsket päevalehte. Ta astus leti lähedale, teadis, mitmendal küljel ilmuvad teatriarvustused, ning asuski lugema üksnes toda, mis oli kirjutatud temast. Ei juhtkirja ega surmakuulutusi ega ilmateadet.

Raamatu autoreid ma Einari Koppeli kombel lehest retsensiooni omaenese loomingu kohta uurimas pole näinud.

Mis ajal jõuab Vaiblasse Võrtsjärve serval hommikune leht koos tolle reklaamisodiga, mille tagastamise eest küsitakse Tallinnas koguni raha, ei tea, aga kuna endine professor Paul Kuldkepp elab küla päramises otsas, annab kas temal või postiljonil kirjakastini minna. Eriti kui vesi on kõrgel.

Nõnda ka ühenduses käesolevate ridadega, mis tahavad anda märku, et on ilmunud raamat pealkirjaga «Tööle ja spordile pühendatud elu. Emeriitprofessor Paul Kuldkepp 75». Koostajaks põllumees ja kirjastaja Aimur Joandi, autoriks tema ise.

Ausad tõsiasjad

Professor Kuldkepi raamat pole kirjutatud/koostatud hüvastijätuks ega aruandeks tööpäeva lõpul.

See raamat ei ole siiski ka tavaline memuaar, sest rohkema kui poole tema sisust moodustab teatmeline andmestik. Mitte tabelid ega diagrammid, vaid ausad tõsiasjad. Niisiis võib teda lugeda ka kui leksikoni, mis haarab ajalugu laiemalt kui ühe inimese elutee.

Mulle meeldib, et Paul Kuldkepp pole tahtnud midagi oma olemisest maha kriipsutada. Millegagi kelkimata on ta jutustanud enam-vähem kõigest, jättes ruumi ka tulevastele või teistsugustele teostele.

Raamatus puudub olme sõna halvas mõttes, anekdoodilisus ajaviiteks ja mälestuslik loba.
Puudub õieti ka joonevedu samas mõttes, nagu seda tegi 66-aastane Ants Eskola oma mälestustes «Näitleja on ajastu lühikroonika» (ilmunud 1986) käsikirja lõppedes 1974: midagi ei sünni enam. Paul Kuldkepp on märksa optimistlikum.

Ühes punktis vaidleksin autoriga siiski. Raamatus kordub (lk 5, 8 ja 67) tundmus, nagu oleks professor Paul Kuldkepile tehtud liiga, kui ta aastal 1999 arvati emerituuri.

See valupunkt teeb haiget paljudele ja Paul Kuldkepp pole erand. Pole seda enam, et temagi mäletab, kuidas meie kõrgkoolides hoiti professuur alles ka nendel, kes ealdasa olid juba raugad.

Küsimus ei seisnenud kaastundes. Vältimaks kaitsmisnõukogude sulgemist, oli vaja doktorikraadiga liikmeid ja ma ei tea tollastest doktoritest kedagi, kes poleks teaduslikku tööd jätkanud.

Probleem teravnes juba enne Teist maailmasõda, mil Tartu Ülikooli eesti keele kauane lektor Johannes Voldemar Veski (1873 – 1968) saadeti pensioniea tulles korraliselt kohalt erru, avades talle samas õppeülesandetäitja koha.

Räägime siis lahti, kes või mis otsustab korraliselt töötava õpetlase pensioniea alguse. Ainult et kas meil on vaja kodusõda?

Probleemi teine külg

Samal probleemil on teinegi, kahjuks mitte vähem valus külg. 1970. aastatel sugenes eesti teaduskeelde niisugunegi mõiste nagu «külm professor». See oli õpetlane, kellele kinnitati professori kutse, kuigi tal oli doktoritöö jäänud kaitsmata või polnud kaitsmine lõppkokkuvõttes heaks kiidetud.

Ka see mõiste võinuks pärineda aegadest juba enne sõda, sest näiteks Gustav Suits valiti korraliseks professoriks, ehkki väitekiri puudus. Hiljemini võis kinnitamata jäänud dissertatsiooni asendada kõrgkooliõpik või selle ekvivalent.

Tunnen professoreid, keda sisimas riivas omaenese doktoritöö puudumine, ent tean ka selliseid dotsente, kelle oma väitekiri jäi venima, kuid kes pidasid karjeristideks neid  kolleege, kes professori kutse ometi said. Mõnikord nimetati sääraseid näiteks parteifüüsikuteks.

Kui tahaks olla paradoksaalne, siis võiks väita, et meie kaasaegses Eesti Vabariigis pole üldiselt kellelgi sooja ega külma sellest, kes on professorina soe või külm. Abikaasadel küll, süsteemil mitte.

Hea ja õigupoolest ka eeskuju pakkuv on, et emeriitprofessor Paul Kuldkepp on jätnud raamatus akadeemilised intriigid ja spekulatsioonid kõrvale. Loed teda ja saad targemaks.
Ühtlasi on ta ilus jätk Kuldkeppide suguvõsa ajaloole – nii ilus, et tõukab küsima: millal me jõuame järgmise raamatuni papa Jannsenist?

Raamat

«Tööle ja spordile pühendatud elu. Emeriitprofessor Paul Kuldkepp 75»,
koostaja Aimur Joandi, autor Paul Kuldkepp, üllitanud Eesti Maaülikool,
Tartu 2009,
224 lk.