Perekondlikul aiapeol Tartus tuli jutuks juulilõpu lehepealkiri «Nudistid Pirita rannas alasti viibida ei tohi». Pereisa: «Grammatiliselt on see lause õige.» Isast veel koolitatum tütar: «Selles lauses on stiilirike, pleonasm: alasti-olek ja nudism kõrvuti.» Ja minu poole pöördudes: «Ära nukrutse, keeleseaduslikult saab kõik varsti joonde.»
Ei ta saa. Pole näha, et seadusetegijaid keeleinimesi huvitaksid kurrulised laused, laiemas mõttes tekst. Isegi nüüd, kus tähelepanu on koondunud ajakirjandusväljaannetele, ei lakata pidamast korrektsuse vaat et ainsaks mõõdupuuks grammatikat. Ent ajakirjanduskeel pole asjaajamiskeel.
Olen minagi oodanud keeleseaduse täpsemat ja värskemat uustrükki, kuid ainult sellises sisus, mis ometi kord tunnistaks keeleseaduse äriseadustikust ülemaks. Vaimsus pääseks võidule. Võitu ei ole!
Selle suve keeleärevuse vallandas avastus, et kehtivas keeleseaduses on lünk: riiklikelt väljaannetelt saab korrektsust nõuda, veebiväljaannetelt mitte. Nemad on äriühingud, seega lindpriid, kirjutavad, kuis tahavad. Nüüd siis kutsutakse nad korrale.
Kuid paistab, et jälle pääsevad puhtalt need ärid, kellest kirjutas Jüri Kuuskemaa. Peale Leo Kaagjärve pole ükski senine sõnavõtja seda vaimurikast kunstiloolast meelde tuletanud.
Firmamehed ennast ajakirjanduses otse ei näita, kuid oma võõr- ja poolkeelse reklaami ja muu kõlbmatusega sogastavad nad ajakirjanduse kaudu eesti kultuuri. Keeletoimetajad ja keelekorraldajad saavad seda omal nahal tunda päevast päeva. Muide, nende seas, kes keeleseaduse eelnõu ette valmistasid, keelekorraldajaid ei olnud (loe Martin Ehalat, 23. juuli Päevaleht).
Juuli polnud veel lõppenud, kui jälle andis endast ajalehes märku matslik äritekst: «Eesti firma Horiton Tissue OÜ tualettpaber Daisy jõuab Hollandis müügile.» Selle peale lõi keegi lehelugeja käsi kokku: «Või Eesti firma! Või tissihorisondi paber!»
Üllatav oli lehest leida keeleinspektsiooni nõuniku Hele Pärna sõnu, et ajakirjanduse kontrollimiseks peaks inspektsioon tööle võtma eraldi inimese. Kas too «eraldi inimene», veel üks teoreetik praktikute hulgas, taipab, miks ei saa ajalehtnikud vastutada Daisy eest?
Kas ta vaevub analüüsima, et ütlus «Sõidan kahe bussiga» on, tõsi jah, ülepingutatult rahvasuine, ometi ei pea see saama kramplikult grammatilist parandust «Sõidan bussiga number kaks», kui on võimalik eelistada stiilset sõitu kahe bussiga.
Põnevust tuleb järjest juurde. Täiesti erinevas elumõistmises ja kõnetluslaadis kirjutavad kaks üle-eestilist meest – Mihkel Mutt kolumnistina Postimehes ja Peeter Olesk filoloogina Õhtulehes. Muti jutt on nagu ikka kõigusoojane pealkirjast alates, mine võta kinni: «Kui roosid räägiksid».
Mind raputas Oleski «Keeleseadus võiks kalevi alla minna», seda enam, et ta räägib keeletoimetajatest. Neid, kes tema tekste on toimetanud, tuleb kokku 40, igaüks oma keelega, ja mitte ükski pole kehtivat keeleseadust lugenud.
Mõtlen ja mõtlen, kuidas oma ametiõdede ja -vendade (üks on olnud Heldur Niit), ka Oleski enda ketserlikkust kokku viia sellesama artikli kreedoga (samuti Oleskilt): «Hea on keel, mida on mõnus kuulata ja huvitav lugeda.» Öeldud on kõik.
Ei tea, kas vahepeal on Pirita nudistid oma linnaosavalitsuse nõudel ennast riidesse pannud. Siis nad pole enam need, kes varem, seda küll.