Lausa lust on vaadata, millise usinusega Tartus valimiste aastal silutakse teid, millel sõitmine juba ammu hambad laksuma pani. Olgu see siis Sõpruse sild või Turu tänav. Ja hoogu ei pidurda isegi linnaeelarve kärped, sest appi on võetud kavalus: suured teefirmad ehitavad võlgu, linn maksab kaks kolmandikku sileda asfaldi panekuks (ülekateteks) kuluvast 20 miljonist kroonist tuleval aastal.
Tõele au andes on teeremondis edenetud ju ka mullu ja tunamullu. Positiivne! Ning kõik saavad aru, et sõidutee peabki olema sile ja liiklus sellel sujuv. Kui tänavale tekib löökauk, teenib see üldise halvakspanu ja tähelepanu ning täidetakse kiiresti. Mulle kui autojuhile meeldib see väga.
Nende töövõitude kõrval hakkab aga piinlikult silma ratta- ja kõnniteede kontemurdev olukord. Ma ei pea siin silmas neid aedlinnade ja vanade puulinnaosade kõnniteid, mis alles ehitusjärge ootavad, ega ka rattateid, mis alles ootavad ehitamist, olgu kesklinnast Võru tänava äärde ja edasi Ülenurme suunas või Anne kanali äärest Ihasteni. Kummagi jaoks on linnal ühes eurorahaga valmis vaadatud üle 9 miljoni krooni ja seegi on ju hästi. Aega läheb, aga areng on.
Pean silmas sõidutee kõrval olevaid häirivalt kõrgeid äärekivisid, mis segavad väga paljudes kohtades nii rattureid kui lapsevankriga kõndijaid. Ning pean silmas murenenud ja ebatasaseks vajunud kõnniteid, kus põduramatel kõndijatel on vähemalt sama keeruline hakkama saada kui kontskingakandjatel Rüütli tänava kiviparketil.
Ülejõel ja eriti Annelinnas on üüratult selliseid kõnniteelõike, kus hajameelset kõndijat varitsevad kõnniteepinnast kõrgelt välja turritavad tänavakaevud. Soovite kiiret näidet?
Kõndige kasvõi mööda Pika tänava äärseid kõnniteid kesklinnast Annelinna. Teekond, mida iga päev võtavad ette kümned inimesed. Või jalutage Sõpruse puiesteel.
Kui aga häbeneda soovite, minge vaadakse Annelinnas kahe suurkooli kõrval olevat tiigiga pargikest endise Saare poe juures, mille teeradadelt iga koristuskorraga murenenud asfalt lihtsalt ära pühitakse.
Arusaamatu on ka kitsidus jalgrattateede tähistamisel ja loidus kulunud tähistuse taastamisel. Miks on nii hirmus keeruline värvida teele valgeid ratturikujusid ja inimfiguure sellise tihedusega, et mõlemad, nii ratturid kui ka jalakäijad, aru saaksid, milline teeosa on neile määratud.
Ning miks võtab sõiduteeserva joonistatud, aga ära kulunud rattaraja joonte taastamine aega kuid, seda isegi siis, kui puudu on vaid mõnikümmend meetrit, aga seda ohtlikus kohas nagu Jaama tänava kurv Raatuse risti lähedal, kus autojuhid kergemeelselt oma trajektoori läbi rattaraja õgvendavad?
Kui raha nende asjade korda tegemiseks ei jagu, paluksin raha laenata – nagu sõiduteeremontide tarbekski. Jalakäija ja rattur on ka inimesed. Ning samuti valijad.