Muhe Vanapagan uskus õndsaks saamisesse

Selle tegelase soov õndsaks saada ja rähklemised maapealse elu raskustes täitsid Vanemuise suures majas publiku meeli esimest korda 33 aastat tagasi.

Jaan Toominga käe all selles lavastuses ja mõnes järgmiseski (näiteks «Polonees 1945» ja «Kauka jumal») eesti näitekunsti kinnistähtede hulka kerkinud vanemuislane paistis laval sestpeale hästi silma. Paistaks ka edaspidi, kui surma külmad kondised sõrmed ei oleks tema eluküünla eile hommikul kustutanud.

Peaaegu kaks aastat tagasi tähistas Lembit Eelmäe ehk Lemps, nagu teda hüüdsid kolleegid, Vanemuise väikses majas oma 80. sünnipäeva juubeliõhtuga «Vanemuise Vanapagana vahelugemised».

Too Tammsaare kirjandusliku kangelase õndsaks saamise soov ajendas juubilarilt küsima, mida ta arvab iseenda õndsaks saamisest. «Ma arvan, et ma tahan saada küll õndsaks,» vastas Eelmäe reporteri küsimusele. «Ega ma täpselt tea, mis asi see on, aga ju ma midagi ette kujutan. Jah, miks mitte, ma ei karda õndsaks saada, saan ikka.»

Lembit Eelmäe oli viimast korda Vanemuises vaatajate ees 7. mail, et mängida kaasa Roman Baskini lavastatud draamas «Lärmab ja veiderdab». Trupi koosviibimisel pärast lõpuaplausi (ikkagi selle lavastuse viimane etendus) oli ta nagu tavaliselt muhe ja südamlik – haigusest hoolimata.

Haiglane oli ta ka mullu detsembri alguses, kui kirjanduskriitik ja literaat Aivar Kull andis talle lugeda tulevase elulooraamatu esimest väljatrükki. Näitleja kiitis kirjapaneku heaks ja tegi mõned täpsustusedki. Oli ta ju ka ise kirjamees. Lisaks kahele vanas eas avaldatud luulekogule oli ta mulgikeelse lugemiku «Mulgi keelen ja meelen» üks koostajaid.

«Ka tõelise näitleja eneseületus laval on ju õigupoolest nagu raputav loodusnähtus, nagu vastupäeva tormav äiksepilv,» kirjutab Kull viimistlemisjärku jõud­­nud Eelmäe-raamatus.

Näitlejaga vestlustele tugineva raamatu autor avaldab ulmelist lootust, et ehk õpitakse kunagi mõõtma neid salapäraseid energiaid, jõujooni ja silmale nähtamatuid välgusähvatusi, mis sünnivad ja ristlevad etenduse ajal teatrisaalis.

«Usun, et Lembit Eelmäe puhul näitaksid need mõõteriistad õige imelikke asju, suuri hüppeid ja sedavõrd võimsaid energeetilisi impulsse, mis ärataksid tähelepanu Eestist palju suuremateski mastaapides!» lisab Kull.

Kuigi mälestus öeldakse olevat jääv, tuhmistavad paraku siiski aastad selle heledamaid kohti. Lembit Eelmäe lavaloomingu sära saab siiski vaadata jätkuvalt, sest seda on mõneti salvestatud. Näiteks interneti vahendusel saab vaadata ETV arhiivis (http://etv.err.ee/arhiiv.php) rubriigis «Kullafond» Toominga tehtud filmi «Põrgupõhjast...».

Ja kuulata saab teda samuti. Näiteks heliplaadilt «Ku Pikässillast üle saa», kuhu ta aastal 2002 salvestas mulgikeelseid luuletusi. «Luuletusi luge põline mulk, näitleje Lembit Eelmäe, üits vähäsit, kes mõist viil mulgi kiilt ku emäkiilt vabald kõnelde,» on kirjas plaadi tutvustuses.

Nüüd on üks Mulgimaale, Tartule ja Vanemuisele au ja kuulsust toonud kõneleja vähem.

• Lembit Eelmäe (kuni 1930. aastate alguseni Arved Eifel) sündis 26. septembril 1927 Holdre vallas Viljandimaal.

• Lõpetas 1951. aastal Eesti Riikliku Teatriinstituudi.

• Teatriteed alustas aastal 1951 Pärnu Endlas, alates aastast 1957 Vanemuise näitleja.

• Avaldanud luuleraamatud «Mu tõne mailm» (1997) ja «Tundelisi pärjavärsse» (2003).

• Mulgikeelse lugemiku «Mulgi keelen ja meelen» (2004) üks koostajaid, lugenud murdeluulet plaadile «Ku Pikässillast üle saa» (2002).

• Tunnustusi: 1977 ENSV teeneline kunstnik, 1996 Suure Vankri kultuuriauhind, 2005 Tartu Kultuurkapitali aastapreemia rolli eest lavastuses «Vladimiri väljak», 2005 Valgetähe IV klassi teenetemärk, 2006 Vanemuise hõbemärgi kavaler, 2006 Tartu aukodanik, 2007 Tartumaa Pensionäride Ühenduse poolt valitud aasta vanaisaks.