Vambola Paavo: ajalooline jaamahoone kui karikakramäng

Kui pilkupüüdva arhitektuuriga hoone saaks rääkida, jutustaks ta õnnelikest kohtumistest, pisaratest nõretavatest lahkumishetkedest, rõõmsast jällenägemisest – ühesõnaga kõigest, mis kuulub minekute ja tulekute juurde.

Mäletan oma ülikooliajast, millest täitub varsti veerandsada aastat, kui palju ronge siit ööpäevas läbi vuras. Täna valitseb kurb vaikus.

Lennunduses saab Tartu suletus juulis ümber tänu lätlaste ettevõtlikkusele ja Tartu  taevas avaneb lõpuks rahvusvahelisele liiklusele, raudteel aga valitseb veel suurem suletus kui nõukogude ajal.

Viimati peatus Balti Eks-pressi nimeline rong  perrooni ääres kümme aastat tagasi. Toona oli mingigi võimalus Šestokais ümber istuda Varssavi rongile ning Poolamaa pealinnast soovi korral sõita Pariisi, Berliini või Prahasse. Täna pole sedagi.

Edelaraudtee päevinäinud eksponaadid toimetavad kolina ja mürinaga inimesi heal juhul vaid Tallinna. Iga kord ajaloolisest Tartu jaamahoonest möödudes mõtlen irooniliselt: enne läheb issanda päike looja, kui see ükskord valmis saab. Praeguste arengute jätkudes pole see tõest kuigi kaugel.

Suurim rumalus, mis omal ajal tehti, oli  erastamise ja ärastamise tuhinas jaamahoone müümine erakätesse. Omanik ei ole alati parim peremees, eriti kui teda kimbutavad rahahädad. Siinsetes tingimustes peaks linn ajama selja sirgu ja võtma  asjad kontrolli alla.

Viimane aeg oleks  öelda: võtame  hoone oma bilanssi  ja haldame seda ise. Kui ikkagi ehitus lõputult venib ja antakse vaid uduseid lubadusi ning valmimise tähtajad nihkuvad aina edasi, tuleb käituda mehelikult ja end ükskord kehtestada.

Loodetavasti panevad sügisesed valimised asjad paika ja hakkavad puhuma uued tuuled. Kodanik Rein Kilk on vedanud ninapidi linnavalitsust ja petnud linnakodanike ootusi ja lootusi. Ja kui ma raevõimule midagi ette heidan, siis sinisilmsust. Kas pika staažiga ametimeestel ei tekkinud kordki kahtlust mesimagusat juttu kuulates? 

Volikogu hiljutine teade miljoni krooni eraldamisest jaamahoone renoveerimistööde lõpetamiseks peaks panema jää liikuma ja ehk ilmuvad kohale ka töömehed. Üle koera on saadud, aga sabast üle enam mitte.

Selle aasta viie kuu jooksul ei ole mina jaamahoone ümber küll erilist töötegemist märganud. Linnapea Urmas Kruusele avaldan aga tunnustust, et ta vaksalihoone on vaatluse alla võtnud.

Ajakirjanikuna olen viibinud paljude kaunisõnaliste, ent uduste lubaduste andmise juures.

Uuenevasse vaksalisse on lubatud küll restorani, loendamatuid kioskeid ja lilleärisid ning muid ninni-nänni müügikohti. Rongi ootamisega on sel vähe seost. Räägitud on klaasputkast, – vabandust, ootajatele mõeldud paviljonist –, mida kahe aasta jooksul pole veel ehitama hakatud.

Volikogu pidas Rein Kilgi firmale esmalt 500 000 krooni eraldamisega silmas just klaasist ootepaviljoni rajamist ning galeriiga ühendamist jaamahoonega. Miks aga peab iga hinna eest punnitama klaasist paviljoni ehitamist, kui jaamahoones endas on piisavalt ruumi, kuhu paigutada  pingid ja luua tingimused mugavaks rongi ootamiseks.

Vaksalihoone, mis rohkem kui sajandi oli rongikasutajate põhivajaduste  päralt, on juba ette broneeritud kõikvõimalikele äriühingutele, sõitja huvid lükatakse tagaplaanile. Muutunud majandusoludes tuleks kavandatu kriitiliselt üle vaadata ja vajalikud korrektiivid teha.

Mulle meeldib rongiga sõita ja kui majandus- ning kommunikatsiooniministri Juhan Partsi kava teostub, siis sõidavad kahe aasta pärast Tallinna ja Tartu vahet uued, tänapäevased kiired rongid.

Kindlasti ahvatleb see kiirem sõit tartlasi ja ka tallinlasi eelistama rongi bussidele. Tihenev liiklus toob jaamahoonesse rohkem rahvast! Seega vajab Tartu uut väravat nagu õhku.

Kui sügisel lõpevad remonditööd Tartu–Valga liinil, tekib vajadus avada Tartu  rahvusvahelisele raudteeliiklusele. Lätlased on juba teada andnud, et nad  on valmis pikendama Riia–Valga liini kuni Tartuni. Ka GoRail on avaldanud soovi käivitada järgmisest kevadest Tallinna–Tartu–Riia rongiliin.

Kunagi tulevikus võiks jaamahoone juurest väljuda ka osa kaugsõidubusse. Hea tahtmise korral on võimalik kokku sobitada rongi- ja bussiliiklus põhimõttel, et üks täiendab teist  nagu Skandinaaviamaades.

Tartu jaamast läksid  Vabadussõja päevil rindele soomusrongid ja  Kuperjanovi pataljon. Siia transporditi rindel haavata saanud sõdurid, kes viidi ravile haavakliinikusse. See vajaks kindlasti jäädvustamist tulevastele põlvedele.

Miks ei võiks  äripindade asemel jaamahoones olla väljas tükike meie raudtee, jaamahoone enda ja Vabadussõja ajalugu? Miks mitte teha siia linnamuuseumi filiaal?

Kindlasti on vanematel tartlastel albumites vanu fotosid, kusagilt leiab ajahambast puretud sõidupileteid, rahatähti, vormiriideid ja muud raudteega seotud atribuutikat. Muuseumi piletihind  ei tohiks olla kõrge, pigem sümboolne. Kui ootajal on ette näida rongipilet, siis olgu külastamine hoopis tasuta.

Planeeritava klaasist paviljoni kohale võiks panna hoopis relsid ja rahvale vaatamiseks paar vana vedurit, mis Haapsalus vihma ja tuule käes roostetavad.

Põnevust oleks küllaga.

Vaksal ei teeninda ainult tartlasi, vaid kogu Eesti elanikke. Siitkaudu käiakse tohtrite juures ja kui vanem inimene tuleb Maarjamõisast, et koju sõita, tahab ta inimlikes tingimustes rongi oodata. Pealegi on raudteejaam haiglatele oluliselt lähemal kui bussijaama nime kandev plekk-karp Taskus!

Vaksali teemaga tegelemine viis mind kokku mitme eaka linlasega ja nende meenutustes läks omal ajal ootesaalist trepp otse tunnelisse. Selle  kaudu pääses perroonidele number 2 ja 3.  

Poolteist aastat tagasi kultuuriministri ja kohalike prominentidega  remonditavas hoones ringi jalutades ei silmanud mingit tunnelisse viivat treppi ega mäleta, et jaamahoone omanik kodanik Kilk oleks sellest rääkinud. Eakate rongikasutajate sõnul oli trepp kasutuses veel 1940. aastate lõpul ja kadus hilisemate tööde käigus.

Ehk oskavad sõna sekka öelda meie staažikad kodu-uurijad? Kui midagi taastatakse, siis tehtagu seda esialgsel kujul!

Linnapeale ja linnavõimule soovin meelekindlust jaamahoone teemaga tegelemisel. Kindlasti pole utoopiline võtta vaksal kunagi munitsipaalomandisse.

Hinnas annab  kaubelda ja kui väga tahetakse,  ei mängi  ka kehvapoolsed rahaolud peamist rolli.

Rongiliiklusel on tulevikku. Kui on loodud tingimused, siis rahvas ka sõidab.