Tartu Kõrgema Kunstikooli tänavused lõpetajad kaitsevad esmaspäevast saati oma diplomitöid. Enamasti on tudengid komisjoni ees endisesse suure saaliga kauplusesse Riia mäel rajatud kunstigaleriis Noorus. Seal on keldriski ühte-teist vaadata, kuulata ja nuusutada, näiteks heinalõhna.
Koha poolest on erandeidki. Näiteks täna on kasutusel Athena pööningusaal, sest seal on paremad võimalused moeteemaliste tööde näitamiseks. Ja neljapäeval tuleb komisjonil minna Toomele, sest noor kunst on hõlmanud vana sünnitusmaja.
Rektor Vallo Nuust tunneb suurt rõõmu ka lõpetajate kirjalikust väljendusoskusest. Esmaspäeval hinnatutest tõusid komisjoni silmis esile Nele Tammeaid, Siiri Kukk ja Einike Leppik. Täna saab hinde üheksa lõpetajat.
Oluline märksõna Tartu Kõrgema Kunstikooli kogu tänavuse lennu puhul on mäng. Ehk nagu leiab fototudeng Nele Tammeaid – pildistamine on mänguline tegevus ja mäng nõuab kaasamängijaid.
Huvilised saavad vaadates ja mõteldes kaasa mängida nii lõputööde kaitsmisel kui ka hiljem näitusel galeriis Noorus 31. juulini.
---------------------------------------------------
Marja-Liisa Plats (24)
Marja-Liisa Plats hoidis oma ühetoalises korteris tema enda kõrgust heinahunnikut, mis on nüüd diplomitööks valminud protsessikunsti teose «Nõel» ühe osana toodud Nooruse galerii keldrisse.
«Ma elasin selle kuhjaga poolteist kuud kodus,» ütles ta. «Ma lasin ühel oma sõbral ja kolleegil sinna peita nõela, ja ma otsisin seda nii, et tõstsin läbivaadatud osa selja taha.»
Videos näitab Marja-Liisa Plats, kuidas nõela otsimine kuhjast käis. Diplomitöö kirjalikus osas märgib ta, et maailm on irratsionaalne ainuüksi seepärast, et pole kahte inimest, kes saaksid ühest ja samast olukorrast täpselt sama moodi aru. Absurd ehk harjumuspärasesse reaalsusesse sobimatu tegu tuletab seda meelde.
«Mõnele võib heinakuhi kellegi elutoas tunduda absurdne, aga teisele on see koduse mõtluse harjutus,» kirjutab ta. «Olen mõlema poolt. Ühest küljest võtan ma nõela heinakuhjas nõelana heinakuhjas, teisest küljest on see kogu universumit ühendav mandala ning minu personaalne sisekosmos.»
Diplomandi arvates on oluline teekond. «Teekond on ainus, mis meil on,» lisab ta. «Kõik on muutumises ja miski ei saa lõplikult valmis. Seega, sukeldudes olemasolevasse hetkesse, tõmmakem heinakuhjast mõned kõrred ja vaadakem neid, mitte seda nõela, mida seal arvatavasti ei ole.»
Marja-Liisa Plats rääkis kuhjale nõjatudes, et talle meeldibki nokitsemine. Tundide kaupa vältavat peent tööd on nõudnud ka tema raamatuillustratsioonid. Neid ta eksamikomisjonile ei esita, küll aga on ta neid esitanud kirjastustele.
Nii on ilmunud tema piltidega Heljo Männi luuleraamatute sari, Heiki Vilepi kolm raamatut, Mika Keräneni, Voldemar Milleri jt teoseid – ühtekokku üle kümne trükise. Nende seas on Triinu Ojari eesti- ja võrukeelne «Suur must koer», mis tõsteti esile mullusel kaunimate raamatute konkursil.
Raamatukunstnikuna kavatsebki Marja-Liisa Plats pärast diplomi saamist oma tegevust jätkata.
Anna Hints (27)
Anna Hints on oma diplomitööks valminud installatsioonis «Ema ja tütar» rakendanud Toomel mullu detsembris tegevuse lõpetanud sünnitusmaja. Peaukse kohale on kinnitatud korrusekõrgune foto, millele jäädvustatud alasti naise ja väikelapse silmad on kaetud. Esimesel on katteks mähe, teisel menstruatsioonilapp.
Kuid see ei ole veel kõik. Terviklik kunstiteos moodustub alles siis, kui appi lähevad teised naised. Anna Hints ootab naisi täna kell 19 sünnitusmaja juurde regilaule laulma – austuse avaldamiseks sellele paigale ning kõikidele naistele ehk emadele, kes on ju kellegi tütred, ja tütardele, keda ootab ju ees emaks saamine.
Naiste laulu saatel sõlmitakse sünnitusmaja ümber kolmveerand kilomeetrit punast ja sama palju sinist lõnga. Eeskujuks on vana komme siduda pühade puude külge lõnga.
««Ema ja tütar» on koha, heli, foto ja rituaalse tegevuse koostoimel sündinud tervik-
teos,» märgib Hints diplomitöö kirjalikus osas. «Ema ja tütre kujund menstruatsioonilapi ja mähkmega on minu teose visuaalne fookus.»
Kogu ettevõtmine on väga isiklik, sest Toomel on sündinud Anna Hints ja sealsamas hoones sünnitas ta kolm aastat tagasi tütar Leele.
Kui diplomand eile Toomel oma installatsioonist kõneles, sõitis sünnitusmaja ette tema õpingukaaslane Marja-Liisa Plats.
«Laulame Liisuga muusikalises koosluses Vaikuse Koosolek,» märkis Hints. «Saime selle aasta Mooste pärimusmuusikafestivalil peapreemia. Vaikuse Koosolek on sündinud minu samanimeliste ürituste sarjast, kus saame erinevates keskkondades kokku ja oleme vait. Suhtleme pauside keeles.»
Vaikuse Koosolek seob eksperimentaalmuusikat regilauludega. Regilaule Anna Hintsi suust saavad kuulata novembris ka kitsed ühes külas Portugalis. «Selles väikeses külas on kitsi rohkem kui inimesi. Ma kavatsen kitsedele laulda ja eesti tüvitekste lugeda. Mind huvitab, kas meil tekib suhtlemine, arusaamine.»