Kapo on jõudnud lõpusirgele Vana-Tartumaal 1949. aasta märtsiküüditamise ettevalmistamises ja läbiviimises kahtlustatava Väino Pehki tegevuse uurimisega, mees ise eitab seoseid küüditamisega.
Küüditamiskahtlus jõuab kohtusse
Eestlasele Pehkile on esitatud kahtlustus inimsusevastase kuriteo, genotsiidi ja tsiviilelaniku vastase ründe toimepanemises. Pehk selgitas kapo andmetel märtsiküüditamise ettevalmistamise käigus väljasaatmisele määratud 61 pere ehk 174 inimese andmeid.
Väljasaatmisele kuulujate tuvastamine ja saadud andmete dokumenteerimine Pehki poolt oli kapo andmetel otseseks aluseks väljasaatmise otsuse tegemisel.
Pehk võttis kahtlustuse kohaselt ka ise operatiivgrupi juhina kinni ja toimetas Saadjärve valla keskuses asunud kogumispunkti kolm perekonda ehk kokku üheksa inimest. Neist neli olid alaealised lapsed vanuses 3–7 eluaastat.
Pehk eitab osalemist
1927. aastal sündinud Pehk ise ei ela praegu Tartumaal, vaid Tallinnas. Juristiharidusega Pehk eitas telefonivestluses Tartu Postimehega nii osalemist küüditamise ettevalmistamises kui ka selle läbiviimises.
«Mina ei ole seda teinud,» lausus ta. «Olin sel ajal (küüditamispäeval 25. märtsil – N.N.) ENSV julgeolekuministeeriumi Tartu osakonna abikorrapidaja ja asusin Tartu linnas. Major Mägi oli korrapidaja ja mina olin tema asetäitja.»
Pehki sõnul määrati ta küll esialgu operatiivgruppi ja selle kohta olid ka dokumendid. «Major Mägi ütles, et minu asemel läheb operatiivgruppi teine inimene,» väitis ta. Pehk lisas, et küüditamise ettevalmistamises pole ta üldse osalenud. «Olin sel ajal tõlk.»
Kapo andmed pärinevad Pehki hinnangul kusagilt arhiivist. «Võibolla on nende käes dokument, millega mind esialgu operatiivgruppi määrati,» lausus ta.
Kapo andmetel töötas Pehk ENSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (RJM) Tartu osakonna tõlgina siiski 1948. aasta juulini, küüditamise ajal teenis ta leiba juba Tartu osakonna metsavendade vastase võitlusega tegelenud jaoskonna abioperatiivvolinikuna. Pärast küüditamist ehk 1949. aasta juulis sai Pehkist juba sama jaoskonna operatiivvolinik.
Operatiivgrupid sõitsid määratud ajal küüditatavate elukohtadesse, kus võtsid inimesed kinni ja konvoeerisid relvastatud valve all pealelaadimispunktidesse. Küüditatava pere elukohta jõudes oli operatiivgrupi esmane ülesanne blokeerida relvajõuga elukoht, et välistada võimalikke põgenemisi.
Noor mees
Pehk ei oska öelda, mis oleks juhtunud, kui ta oleks siiski määratud operatiivgruppi, kuhu ta enda väitel lõpuks ei sattunud. «Ma olin ju sõjaväelane ja ma ei tea, mis oleks siis olnud,» lisas ta.
Mida mees ise 1949. aasta märtsiküüditamisest arvab? «Sellest on hulk aega möödas,» lausus ta. «Ma arvan, et selleks, et inimesi karistada, oleks pidanud ikka kohus ja kohtuotsus olema.»
Pehki sõnul oli ta tollal noor inimene, kelle vanemad sõjas hukkusid. «Isa sai sakslastega võideldes surma ja olin ka ise sõja ajal Venemaal,» lausus ta. «Oleks mul olnud siis see aru peas, mis praegu, oleksin võibolla midagi teisiti teinud.»
Kapo komissari Andres Kahari sõnul on seoses küüditamistega Jõgevamaad ja Tartumaad hõlmanud Vana-Tartumaal uurimise all veel kolme inimese tegevus. «Iseasi, kas kõik need inimesed ka kõrget vanust arvestades kohtu alla jõuavad,» lisas ta.