Tõkkemees jagab kogemusi USAs

Kui suur lootus on teid veel võistlusrajal näha?

Tippsport on minu jaoks lõppenud. Treenin poole koormusega, staadionile satun vahest paar korda nädalas. Kergejõustik on mulle hobi ja meelelahutus. Üritan ennast lihtsalt vormis hoida.

Mis sundis loobuma?

Loobusin mullu suvel, peale olümpianormi täitmise täht­aja möödumist. Pekingi olümpia oli viimasel aastal mulle ainus motivatsioon. Teadmised ja tahtmine sinna jõuda olid olemas, kuid keha ei pidanud vastu.

Peale normi täitmise täht­aja kukkumist oli selge, et edaspidi keskendun tööle ja eraelule. Olin vaimselt selleks otsuseks valmis.

Jaanus Kriisk, kellega alustasin koostööd kümme aastat tagasi ning kes on siiamaani mu eeskuju, sõber ja mentor, on mind hästi juhendanud, et pärast spordiga lõpetamist tuleb olla valmis eluga edukalt kaasa minema.

Mis kehaga juhtus?

2005. aastal avastati kilpnäärme ületalitlus ning kergekujuline aneemia. Järgmiseks aastaks sain need kontrolli alla. Treeningud läksid mahukamaks ja tulemuslikumaks, taastumine oli väga hea.

Kahjuks sai 2006. aasta talvel kangiga üle pingutatud. Tõkkejooks tekitab seljale suuri koormusi ning nõrgim lüli andiski järele: tekkis selgroolülide vahelise diski rebend. Vigastus oli väga tõsine, enamik arste soovitas spordist loobuda ning operatsioonile minna.
Otsustasin siiski Houstonis parima kiropraktiku üles otsida. Uskusin organismi paranemisvõimesse. Praeguseks on selg korras, kuid teatud harjutused ja kangitrenn on siiski piiratud.

Kui suur osa eesmärkidest sai täidetud?

Loomulikult ei saa ma võrrelda ennast Gerd Kanteriga, kuid Eesti sprinterina olen uhke oma saavutuste üle.

Võiks öelda, et mu ammused unistused on täitunud, kuid viimased eesmärgid jäid täitmata. Olen esimese eestlasest sprinterina võistelnud nii EM- kui MM-võistlustel ja olümpial, olen tulnud nii 110 meetri kui 60 meetri tõkkejooksus USA üliõpilasmeistriks.

Mis jäi saavutamata?

Soov pääseda tiitlivõistluste poolfinaali ja finaali ning joosta aeg alla 13,50. Need eesmärgid võiks minu arust olla reaalsed, kui mul oleks kümme aastat tagasi olnud praegused teadmised ning tingimused treenimiseks.

Andke tulevastele tippupürgijatele nõu, mis aitab eesmärkideni jõuda!

Esiteks, pere on alati mu otsuseid toetanud. Isa on alati öelnud, et kui oled kindel oma otsustes, anna aga minna.

Teiseks, saatus viis mu kokku maksimalist-perfektsionist Jaanus Kriiskiga, kes on mind suunanud, lükanud, tõmmanud ning vahel ka pidurdanud, kui vaja oli.

Kolmandaks olen aastate jooksul saanud abi väga tarkadelt inimestelt eesotsas Mihkel Zilmeriga, kes on minus äratanud huvi toitumise vastu. Samuti pean lugu Mehis Viru tarkusest ja edasipüüdlikkusest.

Kuid stardijoonel olin alati üksi kõigi vastu ning tulemustes kajastus täpselt, kui palju olin kasutanud võimalusi ning võimeid.

Milline võistlus jäi elu parimaks?

Üks tähtsaimaid jookse oli 2006. aastal püstitatud Eesti rekord 13,62, kui startisin samas jooksus ühe oma iidoli, olümpiavõitja ja maailmameistri Allen Johnsoniga. Huvitav on see, et mul õnnestus teda edes-tada, samuti [Euroopa ühte paremat] Robert Kronbergi. Sellel päeval sain aru, et kõik on võimalik, kui väga tahad ning oskad võimalusi ära kasutada.

Millega praegu tegelete?

Töötan Texases San Antonios personaaltreenerina. Klien­tuur on varieeruv, alates keskmisest ameeriklasest, kes tahab kehakaalu alandada, kuni mereväelaseni, kes tahab katseteks vormi jõuda.

Tüüpilised on ka 20–30ndates aastates noored, kes on okei-vormis, kuid tahavad visuaalselt kobedamad välja näha. Samuti treenin oma klubi mänedžeri ja tema naist, kes tahavad novembris poolmaratoni joosta.

Ühtlasi käin USA kergejõustikuliidu korraldatud täienduskoolitustel.

Praegusest töökohast olen saanud päris palju huvitavaid ideid, mida sulatada kergejõustiku praktikasse. Vaadates oma vanu treeninguplaane, leidsin paar nüanssi, mis oleks ehk aidanud vigastustest hoiduda.

Näiteks tuli välja, et kasutasin liiga palju plahvatuslikke harjutusi ning stabiliseerivad ja abistavad lihased jäid veidi tagaplaanile.

Kas toote uued teadmised kunagi Eestisse?

Esialgu on kavas paariks aastaks veel Ameerikasse jääda, kuid iga aasta tuleb tulevikuplaanid üle vaadata. Ameerika on andnud mulle väga palju, kuid siin on ka väga palju, mida tahan veel teha. Aga pikemas perspektiivis tahan Eestisse tagasi tulla. Ei kujuta ette, et jään alatiseks Ameerikasse. Kogu mu pere on Eestis.

Sportlikus mõttes olen aga saanud siin julgust eesmärkide seadmiseks ning tõestust, et edu tuleb, kui järjekindlalt endast parima annad.

Tarmo Jallai (30)
• Eesti rekordi omanik 110 ja 60 meetri tõkkejooksus (13,67 ja 7,76).
• Tulnud mõlemal alal USA üliõpilasmeistriks.
• Tulemused tiitlivõistlustel: Ateena olümpia 38. koht (13,77), 2006. a EMi 22. koht (13,89) ja 2007. a MMi 38. koht (14,16).
• Lõpetanud USAs Texas A&M ülikooli.
• Töötab Texases San Antonios Gold’s Gymis personaaltreenerina.