Jüri Kõre: Eesti Nokia ehk kuldmune munev kana

Üks rahausu kujukas näide on müüt, et lapsi saab raha eest osta, müüt vanemapalga abil viljastatud jõukatest naistest.

Poole aasta jooksul kolmandat korda ette võetud riigieelarve kärpimine on koalitsioonipoliitikutele saanud rutiinseks tööks. Kust korra juba võetud, sealt võetakse veel. Mis kärpimise mõttes pühaks kuulutatud, see jääb pühaks. Vanemahüvitis sealhulgas.

Mis sellest, et vaatamata massiivsele ajupesule palgaliste kirjutajate ja düsgraafikutest blogijate poolt usub vähe lugejaid iga päev korrutatavasse väitesse «Vanemahüvitis muutis Eesti iibe positiivseks».

Aga kui tõesti muutis, siis on seda tulemust sobiv müüa kui Eesti Nokiat! Sest mis on arenenud riikide suurim mure järgmisel veerandsajandil? Rahvastiku vananemine ja selle mõju majandusele ning ühiskonnaelule.

Ees ootab nii sotsiaalkulude kasv kolmandiku või poole võrra kui ka hüpe üldises maksukoormuses. Tänaselt kolmekümnelt protsendilt viiekümnele. Pensioni-, ravi-, hooldus- jms kulud. Lasteaedade hooldusasutuseks ümber ehitamine, ühistranspordivõrgu laiendamine, kogu avaliku ruumi barjäärivabaks kohandamine.

Pikk rida asju, mis kõik kokku hammustavad eelarvest suure ampsu.

Kui meie teame lahendusi, kuidas vana maailma ähvardavast demograafilisest kriisist päästa, siis selline teadmine on kõva valuuta. Selle leiutise eest saab tunnustuse, mis muudab Mart Laarile antud Friedmani preemia nagu maanaiste seltsi aukirjaks. Armas ja asjaarmastajalik.

Muidugi, enne kui turule minna, peaksime kindlad olema, kas «tootearendus» on piisav ja kaup müügiküps.

Sama vanemahüvitis on omal moel kasutusel nii lähemal (Läti, Leedu, Põhjamaad) kui ka kaugemal (Saksamaa), aga nii otsest seost raha ja lapsetegemise vahel, nagu meil väidetakse kehtivat, pole kusagil täheldatud.

Tõsi, rahvastikuteadus, nagu teisedki ühiskonda kirjeldavad distsipliinid, on kehv teadusharu. Reaalteaduslikke 2 + 2 = 4 tõdesid on sotsiaalteadustes napilt.

Üks tunnustatud ja ajas järele proovitud (tinglikult võib öelda, et absoluutne) kontseptsioon kuulutab, et «JÕUKATE naiste viljakus suureneb suhteliselt hea konjunktuuri aegadel, VAESTE naiste oma halva konjunktuuri perioodil». Ja vastupidi.

Kui see üsnagi arusaadavalt formuleeritud seaduspärasus tundub lugejale ikkagi keeruline, siis võib selle igapäevakeelde tõlkida.

See oleks siis nii: esiteks, majanduskriisi ajal on riigil odavam lapsi «osta» vaestelt peredelt, ja teiseks, majandusliku õitsengu ajal on rikastelt «lapsi osta» lausa mõttetu.

Aga teadus on ju tõestanud, et vanemahüvitis on õhutanud kõrgema haridustaseme ja suurema sissetulekuga naisi sünnitama, hüüab nüüd tõde kalliks pidav lugeja. Tuhkagi ei ole! (Eesti) teadus on kontrollinud eespool refereeritud üldtuntud seaduspärasuse kehtivust.

Vanemahüvitist hakati maksma ajal, kui majandus rühkis juba tempokalt ülesmäge. Tänaseks on fikseeritud tendentsid, s.t kõrgema hariduse ja sissetulekuga naiste viljakuse kasv oli majandusliku tõusu toel juba ammu alanud!

Küsimus on pigem selles, kas kriisi süvenedes peavad jõukamad eesti pered laste soetamisel samasuguse pausi nagu kihikaaslased mujal maailmas või mitte. Kui ei, kui sündimus Eestis rühib endiselt ülesmäge, siis on üks oluline demograafia seaduspärasus ümber lükatud. Ja Reformierakonna sisevalimistel võitjaks (vanemahüvitise idee autoriks) kuulutatud asjamees võib saabuvate (teadus)­pree­mia­rahade tarbeks uue konto avada.

Et «teaduseksperiment» vanemahüvitisega oleks puhas ja plekita, ei tohiks enne majanduskriisi möödumist väljamakseskeemi kuidagimoodi muuta.

Või siiski. Vanemahüvitise pooldajad tavatsevad sellest rääkida kui lepingust riigi ja kodaniku vahel. Lepingu sisuks on teatud kindla summa maksmine väikelapse emale. Praegu jääb vanemahüvitis 18 kuu jooksul 4350 ja 30 729 krooni vahele.

Pole saladus, et lastehoiukohti napib, riik on kaks aastat tagasi omavalitsustele pakutud abikäe tasku tagasi toppinud ja hoiab seal olevast rahakotist kramplikult kinni. Sellises olukorras on hoopis mõistlikum juurutada mujal kasutatavat paindlikku hüvitiseskeemi.

Tahad, võta oma 78 000 kuni pool miljonit (18 x 4350 ja 18 x 30 729 krooni) pooleteise aasta jooksul välja ja vea last suvalisse linna otsa antud lasteasutusse.

Kui tahad, pikenda hüvitise saamise ja lapse kodus hoidmise aega kahe aastani, kuid kuusumma on siis 75 protsenti arvestuslikust määrast (3500 kroonist 23 000 kroonini kuus, kokku ikka 78 000 kuni pool miljonit).

Kui tahad, pikenda kolme aastani, kuusumma on 50 protsenti (kahest tuhandest 15 000 kroonini kuus, kokku jällegi 78 000 kuni pool miljonit).

Kui emad nii käituvad (pikendavad oma vanemapuhkuse aega), siis on see ühtlasi usaldushääletus seadusesse vastava korrektiivi teinud erakonnale või koalitsioonile. Võib ennustada, et usaldushääletusel on aktiivsemad pigem 4300-kroonise vanemahüvitise saajad! Aga nendegi usaldus võiks tänases Eestis hinnas olla!

Lihtne, Watson, ütleks selle peale meisterdetektiiv!