Lepatriinukunstnik õpetab sallivust

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Harrastuskunstnik Reelika Karu ütles kõigile näituse avamisel olnud lastele, et kui neile meeldib, võivad nad ühe või kaks kivi endale taskusse pista. Tavaliselt jagabki kunstnik oma kivitriinud inimestele lihtsalt niisama laiali.
Harrastuskunstnik Reelika Karu ütles kõigile näituse avamisel olnud lastele, et kui neile meeldib, võivad nad ühe või kaks kivi endale taskusse pista. Tavaliselt jagabki kunstnik oma kivitriinud inimestele lihtsalt niisama laiali. Foto: Sille Annuk

Aastased Johanna Lisette ja Norah ning neljane Britta mässavad ülikooli lastekliiniku fuajees kivist lepatriinudega nii, nagu oleksid nad sattunud trendikasse mänguasjapoodi.



Laste emad Merilin Rohtma ja Anu Jõgiaas vaatavad oma tüdrukuid väikse hämminguga pealt ning otsustavad siis, et nüüd vist saab omavahel paar sõna vahetada – kivist lepatriinud on head lapsehoidjad.



Lastekliiniku patsient Brit Hedlyn tuleb koos emaga ülevalt palatist alla seda lepatriinude sündmust tunnistama ja unustab end samuti kividega mängima.



Nii ongi. Laste leludeks on tavalised mereranna- ja kruusaaugukivid, mille on lepatriinudeks maalinud Viljandimaa harrastuskunstnik Reelika Karu.



«Oi, lepatiinud!» ütlevad kõik, kes neid kivitriinusid märkavad. See oi-efekt on kunstnik Reelika Karu loomingu üks mõte ja põhjendus: valmistada inimestele rõõmu, olgu nad suured või väikesed.



Tänuks lastekliinikule


Lepatriinunäituse avamisel ülikooli lastekliinikus eile keskpäeval olid kohal lastekliiniku direktor Marika Kirss, ülemõe kohusetäitja Marika Metsoja, neuroloog Anneli Kolk, närvikliiniku füsioterapeut Margit Rechlin ning mitmed teised head inimesed, kes Reelikast ja ta uuest väljapanekust teada olid saanud.



Reelika Karu teine kodu ongi Tartu Ülikooli Kliinikum, sest tal on seljataga mitmed peaoperatsioonid. Tartus veedab ta igal aastal hulga päevi ja nädalaid.


15 aastat tagasi avastati Reelikal aga just lastekliinikus tänu dr Aili Traadile ja neuroloog Anneli Kolgile haigus, millega Reelikal on tulnud leppida. Reelika peas elavad kiusakad tegelased – neli ajukasvajat.



Nüüdseks on naine oma raske haiguse kiuste aga juba üle Eesti kuulus lepatriinude maalija, kes maalib sellepärast, et teiste inimeste rõõmu nägemine aitab tal oma haigusega võidelda.



Kõik algas kunagi sellest, et ta Viljandimaa kodu lähedal Tohvril oli üks kivihunnik, kus kuumal suvepäeval alati palju lepatriinusid leidus. Ühel päeval tekkis Reelikal mõte maalida lepatriinudeks ka kivid. Nüüdseks seda kivihunnikut seal enam ei ole.


Mõni aasta tagasi, kui kunstnik oma loomingu üle veel arvestust pidas, oli tema käe all sündinud kivitriinusid


15 000 või 16 000. Nüüd usub Reelika, et neid peaks olema poole rohkem. Kõige väiksem lepatriinu on olnud väikse näpu otsast veelgi väiksem ja kõige suurem sülesuurune.



Inimene on inimene

Lastekliiniku mängunurga näitusele on Reelika Karu toonud tegelikult puudega lepatriinud. See tähendab niisugused lepatriinud, kes ei ole just perfektselt ümmargused ja ilusad, vaid kes on maalitud üsnagi konarlikele ja kandilistele kividele.


Reelikal on rääkida lugu, kuidas teda kui puudega inimest ükskord mitte just pärisinimesena koheldi. «Inimene on inimene, hoolimata sellest, milline ta välja näeb,» lausub Reelika. «Needki lepatriinud tunnete te ju ära, hoolimata sellest, et nad nii kandilised on.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles