Eestlased ja prantslased võrdlesid armastust

Marju Himma-Kadakas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Konverentsi korraldaja ja armastuse märkide teemalise bakalaureusetöö autori Ülo Mäeotsa kõrval tumedates kaus­tades on eestlaste vastused, suures paberipakis aga prants­laste omad, kokku üle 360 ankeedi.
Konverentsi korraldaja ja armastuse märkide teemalise bakalaureusetöö autori Ülo Mäeotsa kõrval tumedates kaus­tades on eestlaste vastused, suures paberipakis aga prants­laste omad, kokku üle 360 ankeedi. Foto: Sille Annuk

Konverentsil «Armastuse märgid» esitletud uuringutulemustest selgus muu hulgas, et esimest armastust kohtavad eestlased koolis, see juhtub umbes 15-aastaselt, ning armunud olek kestab keskmiselt 24 kuud.





Möödunud nädalal Tartus peetud konverentsi peateemaks olid armastuse märgid meie ümber ning selle korraldamise mõte sai alguse Tartu Ülikooli juures 2007. aastal tehtud bakalaureusetööst, milles uuriti 165 inimeselt erinevaid armastusega seotud teemasid.

Sarnase uuringu viisid läbi ka Pariisi ülikooli teadlased Philippe Combessie ja Lara Mahi ning nende uuringu tulemusi konverentsil esitletigi.

Armastus silmades


Konverentsi eestvedaja Ülo Mäeots uuris oma semiootikainstituudi juures kirjutatud bakalaureusetöös «Armastuse märgid», milliseid armastusega seonduvaid märke panevad inimesed esimesena vastassugupoole juures tähele.

Selgus, et armastus esimesest silmapilgust võib olla võimalik, sest küsimusele, mida märkasid vastajad oma armastatus esimesena, märkisid nii prantslased kui eestlased esimesena välimust, teisena juttu ning kõneoskust.

Uuringu esimeses osas uuris Mäeots esimese armumise mälestusi. Tulemused näitasid, et kõige sagedasem koht esimese armastatuga kohtumiseks on kool. Selle märkis  esmakohtumise paigana 42,6% vastanutest. Enamik küsitletud prantslastest seevastu märkis esimese armastatuga kohtumise paigaks töökoha. 

Arusaam, nagu oleks kevad kõige suurem armastuse puhkemise aeg, ei vastanud tõele: 41,4% vastanutest märkis esimese armumise aastaajaks hoopis sügise, millele sageduselt järgnes kevad. Palju eestlastest vastajaid märkis vanuseks, mil esmakordselt armuti, 15. eluaasta, mis selgitab ka, miks esimene armastus kestab uuringu kohaselt keskmiselt 24 kuud. 

Uuringust selgus veel, et prantsuse mehed hindavad naise puhul esimesena ilu, noorust ja kirglikkust. Prantslannad peavad meeste puhul oluliseks aga huumorimeelt, meelekindlust ning vaimukust. 51% eesti meestest pidas naises esmatähtsaks rõõmsameelsust, naised mehes aga hoopis mehisust ja tõsidust.

Armukadedus väheneb


Bakalaureusetöö küsimustiku teine osa käsitles armastuse lõppu ning sellega seonduvaid tundeid. Eestlasi ja prantslasi ühendas selles osas armukadedus, mida oli kogenud 70% nii eestlastest kui ka prantslastest. Mõlemad uuringud näitasid aga, et vanuse kasvades tuntakse armukadedust üha vähem.

Prantslased olid uuringusse lisanud ka seksuaalsust käsitleva osa ning selle tulemustest selgus muu hulgas, et esimesest armastusest rääkides mõtlevad naised esimese tõsiseltvõetava suhte peale, mehed aga lihtsalt esimese suhte peale.

Elu jooksul olnud partnereid kokku lugedes lisasid mehed partnerite arvule umbes 40% juurde, naised aga arvestasid umbes sama palju partnerite arvust maha, kuna lugesid vaid neid partnereid, kes neile midagi tähendasid.

Lisaks eestlaste ja prantslaste armastuse märkide võrdlemisele rääkis konverentsil semiootik Ilja Utehhin armastuse märkidest vene kultuuriruumis. Armastuse teemadel kõnelesid ka semiootik Peeter Torop ja praktilise filosoofia professor Margit Sutrop. Viimane tänas Ülo Mäeotsa armastuse külvamise eest.

Samas ei kõneldud armastusest vaid läbi semiootikaprisma. Konverentsil esitleti esseevõistluse «Minu armastuse lugu» parimaid töid. Ülo Mäeots tõstis eriti esile teise koha pälvinud 83-aastase Heino Ma­honi töö, mis jutustas autori esimese armastuse loo läbi kahe maailmasõja. 

Eestis tegi esimese armastust käsitleva uurimuse Märt Raud 1915. aastal. Ülo Mäeotsa tööd «Armastuse märgid» võib pidada selle nooremaks vennaks. Prantslaste uuring on aga inspireeritud Mäotsa tööst ning praeguseks on samasuguse uuringu tegemise vastu huvi näidanud ka Itaalia, Lichtensteini, Maroko ja Kolumbia teadlased.

Armastuse märgid
• 1915 uuris Märt Raud armastuse märke töös «Eesti armulugu».
• Ülo Mäeots kaitses oma bakalaureusetöö «Armastuse märgid» Tartu Ülikooli semiootikatudengina 2007. aastal.
• Pariisi ülikooli juures korraldasid 2009. aastal armastuse märke käsitleva uuringu Philippe Com­bessie ja Lara Mahi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles