Juhtkiri: võtkem roolijoodikutel nende relvad käest!

Tartu Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu ülikooli kliinikumis suri eile seitsmeaastane Tartu Raatuse gümnaasiumi 1. klassi tüdruk Kristin Mariah Kennik, kellest purjus roolijoodik nädala algul majahoovis üle sõitis (pildil täna keskpäeval Pärna tänava õuel).
Tartu ülikooli kliinikumis suri eile seitsmeaastane Tartu Raatuse gümnaasiumi 1. klassi tüdruk Kristin Mariah Kennik, kellest purjus roolijoodik nädala algul majahoovis üle sõitis (pildil täna keskpäeval Pärna tänava õuel). Foto: Margus Ansu / Postimees
Tartus on lein.

Mitte ainult ühes peres ja ta lähikonnas. Ühe lapse surm ja teise vigastamine puudutab iga normaalse inimese tundekeeli, liiati veel nendel, kes ise lapsi saanud, neid kasvatanud, nende pärast muretsenud ja väikeste silmaterade sammudest arengurajal heldimust ning rõõmu tundnud.


Võib ka öelda, et lein on segatud vihaga, sest nii ülekohtune on see Tartut vapustanud õnnetus, tegelikult mõrv.

Esmaspäeva õhtupoolikul sõitis purjus ja lubadeta Dimitri Tšernikov maha Pärna 10 maja kõnniteepiirde ja ajas alla kaks seal viibinud tüdrukut, ühe seitsme-, teise kaheksaastase. Sõitis oma maasturiga lapsest üle. Jäi pidama alles siis, kui oli ramminud kaht parklas seisnud autot.

Neljapäeval noorem tüdruk, Raatuse gümnaasiumi esimese klassi õpilane Kristin Mariah suri, vanem on endiselt ravil.

Pärna tänava tragöödiale eelnes Jeep Grand Cherokee kokkupõrge teise autoga Jaama tänaval, kust joodik - muide, korduvalt vahele jäänud - politseid peljates lahkus ja saatusliku pöörde tegi.

Joodik roolis. Roolijoodik, koguni staažikas roolijoodik - see sõna on juurdunud vaat et meie igapäevasesse kõne- ja teabekeelde justkui midagi täiesti tavalist ja paratamatut, sest kuigi pea iga päev toob sõnumeid, et roolist kõrvaldati nii ja naa mitu joodikut, ei kao see tõug kuhugi.

Nad sõidavad maal ja linnas, põrutavad otsa teemärgistele, aedadele, majadele, rammivad teisi autosid. Nad hukkuvad ise ning viivad teise ilma kaasa oma seltsilisi. Ja hukkavad inimesi, kes teevad oma igapäevaseid toimetusi teadmata ja uskumata, et surm võib neisse kohe-kohe sekkuda, sest roolijoodik ei saa iseenda ja autoga hakkama.

Roolijoodiklus ei ole tegelikult olmeline paratamatus. See ei tohiks olla ka asi, mille üle arutletakse, kas ühe või teise karistuse jaoks on promille vähe või palju. Promille ei tohi üldse olla!

Inimene peab valima, kas ta joob või sõidab. On olemas teisigi liiklusvahendeid, nii et nokastununa või purjuspäi ei pea ronima autorooli.

Vanarahvas ütles, et hullu käest tuleb nuga ära võtta, uuemal ajal teatakse, et potentsiaalse tapja peab relvadest eemal hoidma. Auto on joobnu käes samuti relv - kes sellest eemale hoida ei oska, peab loobuma.

Kui me selles asjas absoluutset sallimatust ei kehtesta, ei muutu midagi. Me ainult jätkame napsuste vendade roolist kõrvaldamist, kust nad kokkuvõttes ikkagi ei kao.

Ei tasu ka halada, kui raskeks muutub roolijoodiku elu, kuidas ta pere kannatab jne. Seaduseandja pädevuses on mitmesuguseid nüansse paika sättida, võimalikke kohtulahendeid ette näha, aga praegusele liberaalsusele tuleb lõpp teha. Või millist koputust peaksime veel ootama? Kui palju verd ja pisaraid peab veel voolama, et nulltolerants muutuks sõnakõlksust tegelikkuseks?

Tartu Postimehe arvates tuleks joomastena autorooli istuvatelt autojuhtidelt juhiload ja autod - nende relvad! - käest võtta.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles