Neljajalgsed sõbrad tõttavad appi

Vilja Kohler
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaja Arder ja tema landseer Pique sõidavad Nõkku vetelpäästetreeningule Võrust.
Kaja Arder ja tema landseer Pique sõidavad Nõkku vetelpäästetreeningule Võrust. Foto: Sille Annuk

Kuigi vesi on veel külm, tõmbab päästja Valvi Väli vähemalt kord nädalas kalipso selga ja kroolib Nõo Veskijärves. Korraga hakkab mees appi hüüdma. Kes läheb appi? Too, kamandab Tiffany peremees.





Peaaegu aastane veekoerte hulka kuuluv leonbergeri tõust Tiffany peab pisut aru, ikkagi esimene kord minna ... «Appi, appi,» hõikab Elva mees, Ida-Eesti päästekeskuse Rakvere keskkomando juhtivpäästja Valvi Väli uuesti.



Tartus kiirabi- ja intensiivravi arstina töötav Aare Ööpik utsitab veel kord oma neljajalgset pereliiget ning Tiffany sööstab vette ja jõuab kiiresti hädasolijani. Valvi Väli, sõpradele-tuttavatele Valdek, haarab koera seljas oleva vesti tripist, Tiffany keerab nina kalda poole ja ujub, «päästetu» slepis, maa poole.



«Tubli,» kiidavad koera treener, peremees ning teiste koerte omanikud, kes kolmapäeva õhtul olid oma ustava sõbraga tulnud vetelpäästekursustele. Siinkohal tuleb kohe ära öelda, et need koerad õpivad vetelpäästet oma lõbuks, mitte selle tööga leiba teeniva peremehe aitamiseks, sest Eesti riik ei vaja vetelpäästjaid koeri.



«Miks mitte õpetada koerale vetelpäästet, tal on selleks ju eeldused olemas, nii päästmise instinkt kui ka ujulestad varvaste vahel,» põhjendab Aare Ööpik, miks kogu ta pere hakkas  MTÜ Eesti Vesikoerte Tõuühingusse kuuluva Valvi Väli korraldatud kursustel käima. «Siin õpib koer kuulekust ja inimeste päästmist, ta sot­­sia­­liseerub ja saab ka mängida.»



Kõik algabki kuulekusest, toonitab Valvi Väli. «Koer peab õppima kõigepealt alluma, alles siis saab talle erioskusi õpetada,» selgitab ta.



Nii hakkabki vetelpäästetreening pihta kuival maal, kus koertel tuleb käsu peale näiteks vastu vaidlemata istuda, viisakalt perenaise-peremehe kõrval käia või talle asju tuua.


Vee äärde saamine on treeningul käivale kahele land­­seerile, kahele newfoundlandi koerale, leonbergerile ning üleeilsest trennist puudunud labradori retriiverile ja saksa lambakoerast palju pärinud segaverelisele väga hakkajale koerale aga veel suurem meelehea kui ootamatu preemia tööinimesele.



Sel ajal, kui koerad üksteise võidu treenerit päästavad, räägib poolteist suve vetelpäästet õppinud landseer Mio perenaine Rita Väli naerdes, et Mio oskused tekitavad ka probleeme.



«Oleme naabreid palunud, et nad saunast külma vette hüpates appi ei karjuks,» selgitab ta. «Mio on mitu korda neile appi kihutanud.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles