Maapoodnik pakub kuuma leiba ja sõidutab ise ostjad kohale

Turumajandus on hullem kui sport, sest spordis võistlevad väiksed ja suured eraldi, aga turumajanduses ei tee keegi hinnaalandust väiksele maapoele või -kohvikule. Kui nende pidajad tahavad suurte kõrval püsima jääda, tuleb olla paindlik ja nutikas.

 

Tartu ja Valga vahet tihedalt sõitvate inimeste hulgas on üsna palju neid, kes alati Rõngus peatuse teevad. Põhjus on proosaline: seal on pood, kust pärastlõunal saab lausa tulist leiba ja saia.

«Miks mitte seda kaupa pak­kuda, kui on soovijaid,» ütleb Rõngus toidu- ja tööstuskaupade poodi, pagariäri ja pubi pidava Ledin OÜ pubi perenaine Kristel Peri. Päevas küpsetavad Ledini pagarid ligi 600 pätsi leiba ja saia, millest osa müüakse kohapeal ning osa Tartus ja Otepää lähistel.

Pagari- ja kondiitriäri ongi Ledini üks võluvits, tänu millele on 1995. aastal Rõngu bussijaama lähedal vanas puukuuris väikse toidupoega alustanud firma suurte poekettide ja Rõngus tegutseva veel kahe kaupluse kõrval püsima jäänud.

Ise teevad, ise müüvad

«Oma esimese väikese kaupluse oleks pidanud me ammu kinni panema,» on Le­din OÜ juhataja Jaanus Peri veendunud. «Maal ei saa loota sellele, et kohalikud inimesed tulevad ja ostavad su käest. Maainimesed liiguvad, linnast ketipoest saavad nad paljusid asju odavamalt, kuid meile hulgilaod hinnaalandust ei tee. Et siin poodi pidada, pead mõtlema ja tegutsema nagu suured linnapoed.»

Nii on Ledin ka tasapisi teinud: teise kohta ehitatud toidupoe ja 1998. aastast töötava pagariäri kõrval avasid Jaanus ja ta abikaasa Kristel Peri 2004. aastal tööstuskaupade poe, kaks aastat tagasi valmis neil uus ruumikas toidupood ning eelmisel aastal hakkas tööle pubi.

Viimases saab klient kohvitassi kõrvale alati oma kondiitri küpsetatud küpsise. Väike asi küll, aga väga südamlik.

Tänu pubile on ettevõttel nüüd ka oma kulinaaria, kus kokad valmistavad kaupluse jaoks salateid, pasteeti, sülti, pikkpoissi ja muud maitsvat kraami, mis õhtuks alati otsa lõpeb. «Kulinaaria pärast on meil hakanud rohkem inimesi käima,» kinnitab Kristel Peri.

Mõni ostja käib Ledini poes aga sellepärast, et erinevalt üle tee pakendatud kraamiga kauplevast A ja O kauplusest saab esimesest osta ka sada grammi vorsti. Jah, elu on keeruline, nii ostjal kui ka poodnikul.

«Aasta alguses oli meil kaupluses katastroofiline seis,» ohkab Kristel Peri. «Käive langes tohutult.» Et poodi alles hoida, kärpis Ledin oma 35 töötaja palka ja tõmbas kulud nii kokku kui vähegi võimalik. «Need sammud ja meie head kliendid aitavad elus püsida,» ütleb Kristel Peri.

Maksu- ja tolliametist tulnud Jaanus Peri on aga üsna tujutu. «Ma pole mingi viriseja, aga mida kauem töötan, seda selgemini näen, et üksiküritaja on hukule määratud,» märgib ta. Kuid allaandmisest on asi kaugel.

«Pagari ruume on vaja kohendada ja poe põrand tuleb ära plaatida,» nimetab Jaanus Peri järgmisi töid, mis tuleb raha kogunedes ära teha.

Teater toob külastajaid

Tööd ja plaane jätkub ka Mäksa vallas Mellistes Käbitare kohvikut pidava OÜ Tirinipp juhatajal Lea Lüpsikul. «Me ei hakka asju kokku pakkima, kedagi pole vaja olnud ka koondada,» kinnitab Lea Lüpsik rõõmsalt. «On olnud hulga hullemaid aegu!»

Teda tuleb uskuda, sest Lea ja ta abikaasa Avo Lüpsik tegid oma esimese aktsiaseltsi 1992. aastal. Siis olid nad Mellistes ühed kolmest kohvikupidajast. Nüüd on juba aastaid ainsad.

«Kõige hullem aeg oli siis, kui tulid euronõuded,» meenutab Lea Lüpsik. «Meil pidi siis köögis olema kaheksa kraanikaussi! Kord sattus meie kööki eurosaadik Andres Tarand, kes lõi neid nähes käsi kokku ja küsis: kas see on tõesti võimalik ...»

Tosin aastat tagasi valminud Käbitare kohvik on majanduslangused ja euronõuded üle elanud tänu sellele, et perenaine otsib kogu aeg võimalusi, kuidas kliente leida. Kohalikele inimestele ta väga loota ei saa, sest neid käib kohvikus üsna vähe.

Koos Tartumaal külaelu edendavate inimestega Eestis reisides võtab Lea Lüpsik alati kaasa albumi, kus on Käbitares tehtavate roogade fotod. Nii mõnestki albumi vaatajast on klient saanud.

Käbitares peetakse sünnipäevi, pulmi ja matuseid, samuti valmistab kohviku kokk toitu majast väljas peetavatele pidudele viimiseks. Kohvikut toetavad Mäksa ja Luunja valla põllumehed, kes ostavad sealt põllutööde ajal päevas paarkümmend praadi.

Eelmine suvi korraldas Lea Lüpsik kohviku kõrval laululaval külateatrite festivali ja tantsuõhtuid. «Etenduste vaatajad ja laululaval tantsuõhtutel käivad inimesed on ju meie kohviku võimalikud külastajad,» märgib perenaine. «Inimesed juba küsivad, kas sel aastal kah külateatrid siia toon. Ikka toon!»

Kohalikku külaelu edendav seltsing, kus Lea Lüpsik kaasa lööb, taotleb praegu toetust, et teha laululava juurde laste mänguväljak. Tulevikus kavatseb Käbitare perenaine kohviku kõrvale ehitada teise sama suure maja, kus saab konverentse pidada. «Projekt on valmis, aga keeruline aeg tuli peale,» märgib Lea Lüpsik.

Kuid nagu eespool öeldud, pole aeg tema jaoks nii keeruline, et paneks aastatepikkusele tööle käega lööma. «Raskel ajal tuleb vähemaga leppida ja hästi palju mõelda, kuidas toime tulla,» ütleb ta. «Ma ei kujuta ette, et peaksin selle koha kinni panema ja kellast kellani palgatööl käima.» 

Müügiks läheb kõik

Neli aastat tagasi Kavastus viietoalises korteris kauplust pidama hakanud füüsilisest isikust ettevõtja Väino Kägo on samuti rahul, et koduküla ja naaberkülade inimestele kõike vajalikku pakkuma hakkas. «Enne kuulus see pood teistele omanikele, olin neil varustaja, töö oli tuttav,» muheleb ta.

Leti tagant korraks laoruumi põiganud müüja, Väino Kägo abikaasa Reesi Kägo lisab jutu jätkuks, et külapoe varustamine on omaette teadus. «Siin küsitakse kõike, alates nööpnõelast ja lõpetades allveelaevaga,» naerab ta.

Mis tähendab, et leiva, saia, vorsti ning joogiriiuli täitmise kõrval peab külapoodnik oma kundedele linnast tooma pesukummi, kastidega külmutatud kanakoibi ja searibi, kassi- ja koeratoitu, turult lilli ning tellima kringleid. Ja oh üllatust, poest ei tohi puududa kartul, porgand, kapsas ning muud juurikad, sest maaharimise tehnikat maal enam pole.

«Kui meil küsitavat asja parajasti pole, siis toon selle inimesele linnast esimesel võimalusel,» kinnitab Väino Kägo. Vähe sellest: kord nädalas toob ta oma sõidukiga poodi ka ümbruskonna külade pensionäre, Luunja vald maksab sõiduraha. «Teen endisele Emajõe kolhoosile tiiru peale, oma viis-kuus inimest koguneb ikka,» muheleb Väino Kägo.

Jah, maapoes on iga klient kallis. Nüüd eriti. «Talvekuudel olime lausa miinuses, sest poe ülevalpidamine maksab omajagu,» märgib Väino Kägo.

Ilmade soojendes läks kauplemine elavamaks, aga kummitab uus häda – palju inimesi on töötuks jäänud, nemad poes sajalisi ei tuuluta. Kellel näpud päris põhjas, sellele annab Ka­vastu poodnik toitu võlgu.

Kuid külapoel on majanduskriisist veel üks suurem vaenlane.

«Maainimestel peaks rohkem patriotismi olema,» ütleb Väino Kägo. «Mida rohkem nad oma kodupoest ostavad, seda kindlamini see püsib. Maal on see ikka väga suur pluss, kui sulle on kaup koju pea ukse ette toodud. Linnas poes käies kulutab inimene tegelikult rohkem, sest sinna sõit maksab ju kah omajagu.» 

Mis aitab maal tegutseval poodnikul ja kohvikupidajal vee peal püsida?

• Ausus. Klienti ei tohi kunagi petta.

• Paindlikkus. Kui inimene soovib maal kohvikus pidu pidada, siis tuleb laud katta tema soovi järgi.
     Ei saa kivistunult olla kinni tahtmises, et ühe inimese lauakoht maksab näiteks 250 krooni. Ilusa peo saab teha ka poole väiksema raha või lausa saja krooniga inimese pealt.
     Peamine on, et laual oleks korralik soe söök ja kõigil hea meeleolu.

• Leidlikkus. Tuleb mõelda ja tegutseda, et võimalikult odavalt hakkama saada. Näiteks Käbitare perenaine Lea ja ta abikaasa Avo Lüpsik kasvatavad ise kohviku jaoks rohelist aiakraami. Kartuli ja muu köögivilja ostavad nad naabruses tegutsevatelt talunikelt.
     Ka Kavastu poodi pidav Väino Kägo varub kartuli ja juurikad samas kandis elava köögiviljakasvataja käest. Rõngus poodi pidavad Jaanus ja Kristel Peri hoolitsevad selle eest, et nende firma pagariärist tuleks iga päev poodi müüki soe leib ja sai ning kulinaaria poolelt salatid ja muu maitsev kaup.
     Nüüd katsetavad Perid, kui hästi toimib ostukampaania – kõigi vähemalt 300 krooni eest kaupa ostnud inimeste vahel loosivad nad Rõngu kodukandipäeval välja motorolleri.

• Mõistlik hind. Hindu ei tohi väga kal­liks ajada, sest maainimeste teenistus pole teab kui suur.

• Inimlikkus. Klient peab olema poodi või kohvikusse alati oodatud. Kohvikupidaja või poemüüja ei tohi endale leti taga lubada murelikku või pahast nägu, tuleb olla rõõmus ja osavõtlik. Maal ei jõua leti tagant vaid masinlikult tere öeldes kuigi kaugele.
     Iga ostja jaoks peab alati natuke aega leiduma, et temaga mõni sõna juttu ajada elust, inimestest, tervisest, lastest või kas või ilmast.

• Abivalmidus. Inimesi tuleb alati aidata, toonitab Väino Kägo. Kui poes parajasti soovitud kaupa pole, toob ta selle inimesele järgmisel päeval linnast.
     Lisaks on ta Kavastu inimestele Tartust koju sõidutanud voodeid ja külmkappe. Ühel õhtul kella kümne ajal viis ta oma autoga kiiresti traumapunkti endale kuuma vee peale tõmmanud väikse lapse.

• Asukoht. Näiteks poe või kohviku kõrval olev suur maantee on kõva pluss, sest aeg-ajalt teeb mõni möödasõitja ikka seal peatuse ning astub poest või kohvikust läbi. Kavastu poele on pluss ka Emajõgi. Nagu soojaks läheb, ilmuvad jõele kaatrid, mille omanikud teevad Kavastus poepeatuse ja ostavad sealt paari-kolme päeva toidu ja joogi kaasa.

• Ilm. Mida soojem on ilm, seda suuremaks läheb poe või kohviku käive.
     Soojaga ostetakse rohkem kallimat grillikraami ja õlut. Kuid Kavastu poe omanik rõõmustab talvel ka viletsa ilma üle: kui tee on täis tuisanud või kiilasjääs, on tal kliente rohkem – inimesed ei taha siis linna poodi
sõita. 

Mis teeb poodniku ja kohvikupidaja töö raskemaks?

• Hulgilao kallid hinnad. Mõnes ketipoes maksab teatud firma kaup vähem kui hulgilaos. Aga väikepoodnik ei saa osta omale kaupa ketipoest, tema peab kõik tooma hulgilaost.

• Hinnadiktaat. Toiduainefirmad dikteerivad väiksele poele ostu suuruse: kui tellid kaupa nii suure summa eest, ainult siis tuuakse see kohale.

• Salasuits ja -viin. Riik peaks piiri kindlalt kinni panema, siis kaovad salasuits ja -viin ära ning sigareti- ja alkoholiaktsiis hakkab eelarvesse laekuma.
• Kaardimakse. Kliendile väga mugav, aga väiksele ärile kallis. Iga kaardimakse pealt tuleb ettevõtjal maksta 20 senti Elionile ja kaks protsenti tehingu suurusest pangale. Lisaks tuleb iga kuu tasuda kaardimakseterminali renti 290 krooni.
     Kavastu väike pood maksis mullu kaardimakse eest pangale üle 30 000 krooni. Kaardimakseta ka ei saa, sest üha enam inimesi kasutab maksmiseks pangakaarti.

• Panditaara. Pakendiorganisatsioon tuleb järele vaid suurele taarakogusele, väiksel poel pole aga kohta, kuhu suurt hulka pudeleid koguda. Ainus võimalus on kokkuostetud taara ise linna viia, mis tähendab kindlat miinust, sest veo peale kulub raha.

• Reklaam. Õigemini selle vähesus. Käbitare perenaine
on oma kohvikut tartlastele küll reklaaminud Linna­lehes, kuid erilist tulemust see ei andnud. Ehk peaks rohkem reklaami tegema, arutleb perenaine. Kes teab, ehk peakski.

Allikad: kohviku Käbitare perenaine Lea Lüpsik, Kavastu kaupluse pidaja Väino Kägo ning Rõngus poodi, pubi ja pagariäri pidavad Kristel ja Jaanus Peri