Tartus treenis kätt kaks tõmmut arsti

Aime Jõgi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dotsent Aare Märtson (vasakult) kontrollib, kas dr Kishor Kumar mäletab, kuidas protees reieluusse asetub. Prof Tiit Haviko ja dr Kiran Kumar vaatavad asja huviga pealt.
Dotsent Aare Märtson (vasakult) kontrollib, kas dr Kishor Kumar mäletab, kuidas protees reieluusse asetub. Prof Tiit Haviko ja dr Kiran Kumar vaatavad asja huviga pealt. Foto: Sille Annuk

Kahe india ortopeedi kuuenädalase Tartu-elu eredad muljed olid siinne eeskujulik kliinik, kevade ootamatu õidepuhkemine ja elu esimene uisusõit.





Nädalavahetusel lahkusid Eestist kaks Lõuna-Indiast pärit arsti – dr Kishor Kumar ja dr Kiran Kumar. Esimene töötab miljonilinnas Bangalores ning teine on pärit suuruselt Tartuga võrreldavast Nellorest.



India arstid olid siin Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Kliinikumi kutsel ning läbisid ortopeedia- ja traumatoloogiakliinikus kuuenädalase liigesevahetusoperatsioonide praktika. Neid juhendasid dotsent Aare Märtson, professor Tiit Haviko ja dr Mart Parv koos teiste ortopeedia osakonna arstidega.



Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediaosakonnal on koolituslitsents, mille taga on koostöö prestiižika Saksa ortopeediafirmaga W. Link ning ka ühe Saksa liigeseproteesimise kliinikuga. Kliinikumi ortopeediaosakonna tohtrid on korduvalt Saksamaal kätt harjutamas käinud ning sealsete spetsialistide tunnustuse ja usalduse võitnud.



Kuus oppi päevas


India ortopeedid olidki esimesed, kes Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia- ja ortopeediakliinikus nii pikaajalisel täiendusel olid.



«Ma usun, et meil on siin päris palju pakkuda,» sõnas professor Haviko. «Võtame ju ette keskmiselt tuhat liigeseproteesimist aastas. Tavaline on kuus operatsiooni päevas.»



India arstide kogemus kasvaski Tartus just täpselt niisuguses tempos. Nad assisteerisid 4–6 korda päevas nii puusa-, põlve- kui õlaliigese vahetusi.



Dr Aare Märtson lisas tunnustavalt, et indialastest oli ka kliinikul endal suur tugi.


«Meil oli ju kaks paari käsi kogu aeg lisaks,» selgitas ta. «Külalisarstid käisid ka visiitidel ja nii mõnigi patsient nägi elus esimest korda tõmmunahalist arsti. See oli mõnele maainimesele haiglasviibimise ajal otsekui väikene lisaväärtus.»



India arstid kinnitasid, et kuigi nende välimus on Eestis kindlasti silmatorkav, ei tajunud nad küll kuidagi, et nad töötaksid võõral maal või võõras kliinikus – kõik olid nende vastu väga lahked ja sõbralikud. Nad on ka väga tänulikud kliinikumi operatsioonimeeskondadele, kelle professionaalsust neil kogeda õnnestus.



Indias on arstiks saamine neile, kel võimalus õppida, üks kõige igatsetumaid pürgimusi. Konkurents on suur. Tipperialad on ortopeedia ja radioloogia, samuti günekoloogia. Mõlemal India arstil on kodus günekoloogist abikaasa.



India on ühekorraga nii rikas kui vaene maa. Liigesevahetusoperatsioone vajaksid seal paljud, aga kaugeltki mitte kõik ei saa seda endale lubada. Operatsioonid on kallid ja vaid riigiteenistujail on ravikindlustus.



Erakordne kevad


Dr Kishor Kumar ja dr Ki­­ran Kumar olid Tartus oleku ajal vaimustatud ka tudengipäevadest ja oma esimesest



uisutamisest Lõunakeskuse jääväljakul. Sellestki, et nägid, kuidas põhjamaal kevad õide puhkeb. Kuidas aprilli algul on kõik veel hall ja tolmune ning kuidas mõne lühikese nädalaga maailm muutub.



Linnud hakkavad laulma nii, et hommikul enam magada ei saa, kõikjal on rohelus ning päev võib olla nii pikk, et veel õhtul kell 9 on valge!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles