Herne 13 muutus õnnelikuks majaks

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Supilinna tänavuaastane parim maja on Herne 13. Omanikule Mall Muidrele andis tunnustus rõõmsa teadmise, et ta on vana maja korrastades õigel teel.
Supilinna tänavuaastane parim maja on Herne 13. Omanikule Mall Muidrele andis tunnustus rõõmsa teadmise, et ta on vana maja korrastades õigel teel. Foto: Margus Ansu

Tartus Herne 13 asuv elegantselt ülesvuntsitud kahekorruseline puumaja trump on ta lugu – see tõigi talle selleaastase Supilinna parima maja tiitli.





Seda trumpi saab kõige paremini mõista siis, kui  praegust maja võrrelda majaga tunamullusel fotol. Nende varemete asemele oleks võinud kergesti sündida iseloomutu fibomaja.



«Tean, et maja omanik kaalus mitmeid variante,» ütles Supilinna Seltsi pealik ning üks Supilinna ilusate majade otsijaid ja hindajaid Mart Hiob. «Aga ei sündinud fibomaja, sündis Supilinna maja.»



Kui Tallinnas elav Herne 13 omanik Mall Muidre selle aja peale tagasi mõtleb, mis vanalt fotolt näha, tuleb talle isegi natuke naer peale.



«Kui ma ehitajaid otsima asusin, siis tuli ühelt firmalt kiri, kus öeldi, et lammutagu ma need varemed kõigepalt maha ja siis küsigu neilt pakkumist,» räägib ta. «See maja oli tõesti viletsas seisus, põlengus kahjustatud ning enne remondi alustamist jõudsid seal kaks lagegi alla kukkuda. Üks ehitaja ka veenis mind, et see tuleb lammutada.»



Maja kui eneseteostus


Nüüdseks on maja vundament uuesti valatud, alumised palgid ja sarikad vahetatud, katus peal, uksed-aknad ees. Aga kõik, mis vanast majast vähegi sobis ja terve oli, on alles.


«See ongi see lugu, mis väärib eeskujuks seadmist, ning selle rõhutamiseks andsime Herne 13 majale ja ta omanikule tänavuaastase parima tiitli!» ütleb Mart Hiob.


Omanik Mall Muidre ütleb: see maja tunneb ennast nüüd väga õnnelikuna.



«Suur tänu, et teiegi seda märkate. Ta kordasaamine on olnud mulle kui eneseteostus,» kõneles ta erutatult. «Ja kui ma nüüd selle tunnustuse peale mõtlen, siis järelikult olen olnud õigel teel. See oli üllatus, aga andis indu juurde.»



Herne 13 ajalugu ulatub tagasi aastasse 1878, mil 24 ruutvitsa suurune krunt seisis alles hoonestamata ning mil selle ostis 600 hõberubla eest Carl Beckmannilt Margus Sild. Samal aastal telliti ja kinnitati maja projekt. Nii on kirjas rahvusarhiivi dokumentides.



Kahekorruseline pööningukorrusega puitelamu on olnud läbi ajaloo korterelamu, mille omanikud on muudkui vahetunud.



Huvitav on lugeda elanike nimekirja 1939. aastast. Siis elasid selle 11 korteris kingsepp, kino Ateen teenija, postkontori ametnik, juuksur, juuksuriõpilane, rändkaupmees, kleidiõmbleja,  villavabriku tööline, meieriõpilane ning allüürnikena mitu üliõpilast. 1940. aastal maja natsionaliseeriti.



Ema unistus


Mall Muidre ütleb, et tema võttis selle maja üle oma emalt, kes oli selle 2001. aastal ostnud ja muudkui unistas, et teeb selle ükskord korda.



«Mu ema on küll tragi, aga üsna hõivatud ärinaine – see ülesanne käis tal natuke üle jõu,» räägib ta. «Meie mõlemad oleme Tartus õppinud.»



Mall Muidre töötab soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikuna.


Küsimuse peale, milline tulevik Herne 13 ootab, vastas ta, et ta väga loodab leida häid rentnikke. Isiklikke plaane tal hoonega ei ole. Kaalutud on, et tulevikus võiksid seal paikneda Supilinna Seltsi ruumid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles